Spetsiaalse treeningu ja õppimise kaudu on võimalik enda suhtlemis- ja esinemisoskusi lihvida nõnda, et need muutuvad tõhusamaks ning nauditavamaks.
Esimene paradoks
Vangistuse pooldajad leiavad tihti, et selle vastased on langenud humanismi hirmutavasse haardesse, mis omakorda pole muud kui varjatud marksism ja kommunism. Paradoks on aga selles, et vangistus märgib ajaloos just nimelt humanismi jõudmist karistusõigusse XVIII ja XIX sajandi vahetusel. P. Rossi kirjutab 1829. aastal, et vangistus on tsiviliseeritud ühiskondade karistamisviis. Ajaloolises plaanis on need, kes vangistust pooldavad, hoopis humanistid ja selle vastased antihumanistid.
Teine paradoks
Vangistus karistusviisina sündis ajal, mil kõrgeim väärtus oli vabadus (mingil, ent muutunud määral on siiani) ning on igati mõistetav, et suurimaks võimalikuks sanktsiooniks kujunes vabaduse võtmine. Vangistuse ranguse mõõtühik on aeg – mida pikem kinnipidamine, seda rangem karistus.
Kinnipeetavalt ära võetud ajaga peaks ta justkui tagasi maksma võlga ühiskonna ees. Paradoks on aga selles, et vangilt ära võetud aega ei saa ühiskonda tagasi anda, kuna keegi ei saa kellegi teise vangistuse läbi aega ega vabadust juurde. Ehk tegelikult kaotavad kõik: ühed aega, teised, kes esimeste kaotatud aja kinni maksavad, raha.
Kõige lähemal äravõetud aja ühiskonda tagasikandmisele on sunnitöö, ent see toimib üksnes madala tootlikkusega industriaalühiskondades, kus tööjõudu on alati puudu. Täna oleme olukorras, kus tööst on puudus ning hüpoteetiline sunnitöö looks olukorra, kus süütutelt võetaks võimalus ausalt leiba teenida.
Tihti arvatakse, et vangistus on vahend, millega panna isikud oma tegude eest vastutama. Aga just seetõttu, et vangilt võetud aega ei saa ühiskonda tagasi kanda, vabastab vangla isiku vastusest. Isiklikus plaanis isegi nii palju, et vang ei vastuta enam isegi enda päevakava eest. Vangistus võõrandab inimese täielikult vastutusest ja kasvatab vastutamatust ning suutmatust ise enda elus valikuid teha.
Kolmas paradoks
Teine vangistuse eesmärk on kinnipeetud isikute ümberkasvatamine. Sõltumata vahendist ja viisist on kinnipidamisasutustes algusest peale püütud toota uusi, seaduskuulekaid kodanikke ning algusest peale on see ettevõtmine läbi kukkunud.
Esmalt püüti kehtestada ranget korda, mis pidi toetama ümbersündi kasvatuse puudujääkidest tulenevatest pahedest. XIX sajandi kriminaalkoodeksi järgi tuli vanglas kehtestada puhta moraali reeglid. Oli veel aeg, kui ühiskonnas kehtisid üsna ühesugused normid (küll juba mõranemas, ent siiski seotud). Täna on nn kultuuri volüüm kõvasti kokkutõmmanud ja moraal mitmepalgeliseks muutunud. Seepärast on raske kedagi moraalselt ümber kasvatada.
Vangistuse ajaloos on olnud selles osas ka paremaid tulemusi. Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaigas loodi Brasiilias Humaita vanglas programm, kus kahe aasta jooksul osalesid kinnipeetavad igapäevaselt piiblitundides, suhtlemiskursustel ja sotsiaalse toimetuleku õppes, sama järgnes aasta jooksul peale vabanemist. Kaks aastat pärast programmi lõppu oli osalejate korduvkuritegevusprotsent 16, mis on umbes neli korda madalam kui keskmine. Kuna aga tegemist oli kristliku programmiga, leidis valitsus, et ei saa seda rahastada.
Tean isiklikult inimesi, kes on vanglas läbi elanud religioosse pöördumise ning muutnud vanglarutiini kloostridistsipliiniks, pidades igapäevaselt palvusi ja käies mitu korda nädalas kirikus, ent vabanedes avastanud, et moraalselt muutununa ei suuda sotsiaalse reaalsusega kohaneda, sest tänapäev pole keskaeg, ega ühiskond klooster.
Vanglas on proovitud kõikvõimalikke parandus- ja kasvatusmeetodeid. Michel Foucault kirjutab, et reform on vangistuse olemuslik osa. Juba algusest peale püüavad uued ühiskondlikud trendid esmalt vanglas enda elujõudu. Möödunud sajandi esimesel poolel tegi võidukäiku psühhoanalüüs. Freudistlikud programmid tõotasid kiiret edu ka vanglas ning nende rakendamise entusiasm oli kõrge, ent vaibus üsna pea.
1974. aastal viis Robert Martinson Ameerika vanglates läbi ulatusliku uurimuse ümberkasvatamismeetodite efektiivsuse kohta pealkirjaga “What works?” (mis aitab -ingl.k.). Tema lühike resümee oli: “Nothing works” (miski ei aita -ingl.k.). Läbi vangistuse ajaloo on paradoksaalselt säilinud lootus, et vangla kasvatab ümber ning ikka ja jälle tõdetud, et siiski mitte.
Neljas paradoks
Praegu on päevakorral šokivangistus. Nagu nimetuski ütleb, on selle eesmärk tekitada hirmu kinnipidamise ees. 1982. aastal uuris O.J. Finckenauer ühe sarnase meetme mõju ning leidis, et paradoksaalsel kombel vangla tutvustamine ei suurendanud, vaid hoopis vähendas hirmu kinnipidamise ees. Lühidalt: vanglat kardavad vaid need, kes pole seal kunagi käinud.
Viies ja viimane paradoks
Võib olla ehk kõige põhjendatum ja usutavam argument vangistuse poolt on ühiskonna ohutuse tagamine – ehk kui ohtlikud isikud isoleeritakse, on teistel turvalisem elada. Paradoks seisneb aga selles, et vangistus ei ole ohtlikkuse, vaid süüpõhine. Nii on ühiskonna turvalisus üksnes juhuslik kõrvalsaadus, mis kestab vaid niikaua kuni patustaja süü on lunastatud.
Hiljuti vabastati vanglast ohtlik pedofiil, kelle ennetähtaegset vabanemist aasta varem kohus ei toetanud, kuna leiti, et tema elukäik tõestab, et isik on endiselt ohtlik. Kas aastaga on tema elukäik muutunud? Lisaks leiti, et elukoha puudumise tõttu ei saa teostada kriminaalhooldust. Aasta hiljem ei ole tal ikka elukohta, aga õnneks pole vaja kriminaalhooldust teostada, seega võib vabastada küll?
Süüpõhine vangistus ei suuda kaaskodanike turvalisust tagada, sest enda aja ausalt ära istunud isikut ei tohi enam kinni pidada. Isegi kui ta on ohtlik. Nõnda leidis 2011. aastal riigikohus. Paradoksaalselt võib siit tuletada, et vangla abil turvalisuse tagamine pole põhiseaduse kohane.
Sotsiaalselt tundlik kodanik on (hiljemalt) siinkohal krabanud juustest ja karjatanud: “Mida me siis teeme, laseme kõik tänavale ja paitame pead?”.
Toon näite. Kui kaitseväe relvastuses oleksid vaid vintpüssid, siis riigikaitselised valikud oleksid surra kuulsusrikkalt ehk sooritada enesetapp või koheselt kapituleeruda. St et kui meie lahingvarustus on kasin, on valikuvõimalused ahtad. Seda ka sõjas kurjuse vastu. Kui ainus valik on vangistus või vabadus, siis on sõda ette kaotatud.
Pehmed paradoksid
Vangistuse alternatiivid on kõikvõimalikud programmid, tugiteenused, mentorlus ja huviringid. Üldnimetusega võetakse need tihti kokku pehme lähenemise või pehmete meetmetena. Kas need lähenemised on kõrvalmõjude ja paradoksideta? Mitte päris.
Norra sotsioloog Nils Christie tõi möödund sajandi seitsmekümnendatel sotsioloogiasse kontseptsiooni konfliktist kui omandist, mille kohaselt konflikt on osapoolte omand, mida keegi ei peaks neilt ära võtma. No, kes tahakski kellegi konflikti endale krabada?
Christie järgi esmalt riik. Kannatanul ei ole õigust minna vargalt enda rahakotti tagasi tooma või vägivalla ohvril kurikaelale kambakesi kere peale anda, see õigus on vastavatel riigiinstitutsioonidel. Mõistagi on säärane konflikti varastamine õige ja põhjendatud (senikaua kuni kannatanu lahendusmudelist üldse ära ei kao), sest klassikalise hammas-hamba-vastu õiguse peamine puudujääk on erinevas raamatupidamises: ikka arvab üks pool, et teine on talle võlgu. Riigi ülesanne on katkestada “hammas hamba vastu” põhimõttega kaasnevad vägivallaahelad, piltlikult ühtlustada osapoolte arvepidamine.
Teine grupp konfliktivargaid on professionaalid. Konsultandid, nõustajad, tugiisikud. Elame täna kasvava professionaalse nõustamise surve situatsioonis. Meil on vaja toitumisnõustajat, paarisuhte nõustajat, tööalast konsultanti jne. Hea oleks, kui mitmekülgne nõustaja elaks meil igapäevaselt kodus ja teda käiks aeg-ajalt nõustamas nõustamise nõustaja.
Tänavakampade noored vajavad muidugi ka psühholoogilist nõustamist, resotsialiseerumistugiisikut, mentorit, motivaatorit, kriminaalhooldajat, lastekaitsespetsialisti ja-keda-kõike-veel. Kõik need teenused on olemuselt head, ent paradoks seisneb selles, et võivad noorelt konflikti varastada ja sellega koos ära võtta vastutuse. Paradoksaalsel kombel võib n-ö pehme lähenemine lõpuks anda sama tulemuse mis vangistus.
Vastutuse äravõtmine omakorda süvendab empaatiapuudulikkust ning arendab psühhopaatsust. On väga suur tõenäosus, et tänaval vandaalitsevatel ja vägivallatsevatel noortel on niigi empaatia nõrgemalt arenenud, sest see ei toeta tänaval “ellujäämist”. Robert Hare väidab, et psühhopaatsuse arenemise teguritest on 50 protsenti soodumuslikud ja 50 protsenti keskkonnast ja kasvatusest tulenevad. Empaatia arendamine laste ja noorte hulgas on eriti oluline, kuna Hare sõnul soosib meie keskkond pigem psühhopaatilisi omadusi, samuti on leitud, et laienev vahendatud suhtlemine (a la sotsiaalmeedia jms) soodustab psühhopaatsuse arengut.
Paradoksaalselt võib juhtuda, et iga vahend – olgu see vangla või sotsiaalprogramm –, mis vähendab noore vastutust, kasvatab temas samal ajal psühhopaatsust, mis omakorda suurendab tõenäosust, et alaealisest saabki kurjategija.
Traditsiooni tarkus
Kas siis tõesti “nothing works“? Üheplaanilised, mustvalged lahendused ilmselt mitte, samas on mõned üsna lihtsad asjad, mida tasub otsida traditsioonilisest tarkusest.
Paljude põlisrahvaste konfliktilahenduspraktikates puudub küsimus, kes on süüdi. Iga konflikt häirib kogukonna rahu ning see tuleb kogukonnale heastada. Nii on üsna levinud, et konflikti osalised töötavad koos kogukonna heaks.
Oluline pole niivõrd see, kas üksi või kambaga, aga ükskõik mis vanuses, ükskõik mis eripäradega lastele ja noortele peab võimaldama enda tegude eest vastutamist. Siin kehtib kuldne õpetaja Lauri reegel: kui tervet ei jõua, tee pool. Vastutusvõime võib olla erinev, mida tuleb arvesse võtta, aga ärgem jätkem noori sellest ilma.
Pahategude puhul, olgu need vandaalitsemine või vägivald, on vastutuse kõige otsesem näitaja tekitatud kahjude heastamine. Nii palju kui võimalik. Kui on otsene kannatanu, kes on heastamisega nõus, siis vahetult talle, kui pole, siis kogukonnale. Kaudse heastamise juures tasub olla loov. Noori võib suunata koristama parki, kus nad tavaliselt kaaskodanikke terroriseerivad, vajaduses lastele mänguasju valmistama või vanuritele poest vajalikke asju koju vedama – kuidas kellelegi sobib ja kuidas teiste kodanike jaoks turvaline on.
Miks mitte kaasata pargipätte korda tagama, anda hoopis vastupidine roll? Käib kohustuslikus korras turvamehe või abipolitseinikuga kaasas. Takistused pole tihti neis noortes, vaid täiskasvanutes, kes juba eos ütlevad, need ei taha ju midagi, selliseid ei saa ju tööle või turvama panna, hakkavad varastama või hoopis tapavad kellegi ära. Paradoksaalselt võivad aga tulemused hoopis vastupidised olla, kui vaid võimalus antakse.
Loomariigi ja tehnoloogia tarkus
Lisaks on oluline tagada kindlad keelud. Tihti aetakse segamini karistamine ja keelamine. Aleksei Turovski on öelnud, et loomariigis ei karista vanemad järeltulijaid, vaid keelavad. Lapsed vajavad reegleid, see loob turvatunde (nõnda kõneles juba Piaget).
On oluline, et need keelud oleks ka kehtestatavad. Mõnele piisab ütlemisest, teiste puhul tuleb teostada järelvalvet. Tänase tehnoloogilise taseme juures on igati mõistlik ja mõeldav rakendada tänavakampade ninameestele elektroonilist järelvalvet. Kriminaalhooldaja saab hoiatava signaali enda telefonile, kui noor liigub väljas liiga hilja või keelatud kohas või kohtub mõne teise järelvalvealusega. See on tehniliselt teostatav. On paradoksaalne, et me kõrgelt arenenud e-riigis seda ei rakenda.
Islandi tarkus
Viimaks see palju korratud huvitegevus. Tundub klišee, aga töötab. Oluline on, et huvitegevus on arendav, mitte lihtsalt, et noortele meeldib. Eelnimetatud psühhopaatsuse vastu (või empaatia poole) aitavad kaunid kunstid, ennekõike ilukirjandus ja muusika. See ei pea olema kohe Juri Lotmani loeng vene klassikast. Võib-olla midagi sellist, mida kujutatakse filmis “Dead Poets Society”. Samuti ei pea tänavakraaklejaid Paganinideks vormima, piisab ehk mõnusast punkbändistki. Lõpuks on määrav pühendumus.
Sport on kahtlemata ka oluline huvitegevus, ent see ei peaks olema ainus või peamine. On huvitav paradoks, et vanglas on spordikooli poisse küll, aga muusikakooli poisse sealt naljalt ei leia.
Ulakate noorte huvitegevuse juurde suunamisel võib olla üsnagi meeldivaid kõrvalmõjusid. On tähelepanuväärne, et Islandi jalgpalliime hakkas arenema samaaegselt muutunud noorsoopoliitikaga, mille tulemusel on märkimisväärselt langenud noorte korrarikkumised ja sõltuvusainete tarvitamine (vt näiteks Emma Young “The Atlantic” 19.01.2017).
Mida selleks kõigeks vaja on? Riiklikku poliitikat? Tuleb kasuks. Palju raha? Kah abiks. Rohkem politseinikke, lastekaitsjaid ja muid ametnikke? Ei. Head tahet ja mõned entusiastid. Kõik muu tuleb pärast neid ja polegi mingit paradoksi
Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid, mille puhul poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks, pigem toetavad vägivallatust, kirjutab religiooniantropoloog Jaanus Kangur.
Olen vägivallatuse poolt. Eriti olukordades, kus üks pool on ükskõik millisel kujul nõrgem. Pean ennast nn vana kooli (härras)meheks ning sellelt positsioonilt on ainumõeldav, et mees ei tõsta kunagi kätt naise (veel vähem lapse) vastu. Punkt.
Positiivses sõnastuses – härrasmees suhtub daami alati lugupidavalt, isegi kui daam ei käitu daamina. Härrasmees leiab ka võrdse vastasega kultuursemaid viise konfliktide lahendamiseks kui labane lööming. Olgu selleks või ritualiseeritud vägivald ehk sport.
Vähem verbaalset vägivalda palun
Aga kõik ei ole härrasmehed, õigupoolest enamus pole. On lihtsalt mehed, kuigi enamus neist järgib siiski sama vägivallatuse põhimõtet. Aga mitte kõik.
Mis siis teha? President lubas sellest rääkida. Nii kaua, kuni hoiakud muutuvad. Tundub ju tänuväärne tegevus, aga kas ka tulemuslik?
Olen ühes varasemas kirjutises viidanud infovälja mõjule („Kuidas kohelda kurjust?“, err.ee 26.1.2017). Lühidalt korrates: suurenema, arenema, rohkenema kipub see, millest räägitakse. Hiljuti rõhutas üks lastepsühholoog seoses Venemaal levivate enesetapumängudega, et mida enam sellest avalikult rääkida, seda suuremaks võib probleemi ulatus kasvada. Vägivallast rääkimine tõenäoliselt suurendab vägivalda.
Rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest. Oluline on ka, kuidas rääkida.
Olen väga nõus vägivallatu suhtlemise (nonviolent communication) meetodi autori Marshall Rosenbergiga, kes ütleb, et vägivald jaguneb mentaalseks, verbaalseks ja füüsiliseks. Need ei ole kolm erinevat vormi, vaid kolm tasandit, mille alus on mentaalne ja tipp füüsiline vägivald. Füüsiline ei saa esineda ilma verbaalse ja mentaalse vägivallata. Mentaalne vägivald on nagu vundament, millele ehitub vägivalla püramiid. Mida laiem on vundament, seda kõrgem saab olla tipp ehk mida enam on ühiskonnas mentaalset ja verbaalset vägivalda, seda enam on ka füüsilist. Viimast mõistame kõik hukka, verbaalset tihti hoopis premeerime ja mentaalset peame enesestmõistetavaks.
Olin üsna šokeeritud Katrin Pautsi artiklist 22.12.16 Postimehes. Minu hinnangul oli see verbaalne vägivald ehedaimal kujul. Esmalt nuhtleb Pauts kõiki võimalikke osalisi, alates enda emast ja lõpetades vägivalla ohvritega ning kõige kummastavam tipp on artikli resümee: „Hea on selliste saagade avalikustamine mitte selleks, et vägivallatsejat ja tema ohvrit paremini mõistma õpiksime, vaid et samas olukorras ohvrid mõistaksid: nende lood pole erandjuhtumid.“
Üldistamine, erinevuste vähendamine ja sarnasuste suurendamine on klassikalised vägivaldse ühiskonna tunnused. Vaadakem ajaloost Nõukogude Liitu või praegust Põhja-Koread. Ei ole erandjuhtumeid, on ainult ühiskondlikud haigused ning see teeb ravi lihtsaks – kõigile sama.
Vägivallatuse alus on just nimelt erinevuste tunnistamine ja arvestamine, nii ohvrite kui kurjategijate. Ainult nii saab leida toimivaid lahendusi. Justiitsminister Urmas Reinsalu on õigesti öelnud, et meil on vaja nutikaid, st varieeruvaid karistusi, mis sobivad just konkreetsele isikule.
Kasvatagem tüdrukutest daamid ja poistest härrasmehed
Vägivalla vähendamine algab mõtteviisi muutusest. Seda saab ennekõike teha läbi teistsuguse kasvatuse. Ühe sõbra laps ütles: „Vägivald algab seal, kus lõpeb mõistus.“ Lapsesuu ei valeta. Vägivald algab seal, kus lõpeb võimekus olukorraga teisiti toime tulla. Igal tasandil aitab vägivalda vähendada suurem sotsiaalne suutlikkus, suhtlemisjulgus ja -oskused.
Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid pigem toetavad vägivallatust. Poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks. Mulle tundub, et need, kes peavad soorolle vananenud igandiks, eksivad kultuuri loogika vastu. Juri Lotmani kultuurimälu teooria järgi säilitab kultuur neid elemente, mis on vajalikud tema püsimajäämiseks. Kui miski on säilinud sadu ja tuhandeid aastaid, siis pole see märk igandist, vaid elujõust. Kultuur on moraalitu masin, mis hoiab elus vaid vajalikku ja saadab halastamatu järjekindlusega ajaloo hämarusse kasutud hälbed.
Vägivallatus ei alga neist, vaid meist
Vägivald ei alga naabri korteris toimuvast intsidendist. Vägivald algab meie suust ja peast, sõnadest ja mõtetest. Vägivallatust saab kasvatada tõesti rääkides. Mitte vägivallast, vaid vägivallatult rääkides. Viisakalt, hoolivalt, armastavalt rääkides. Vägivallatuseks pole vaja presidendi kampaaniat, pole vaja üldrahvalikku naabrivalve võrgustikku, vaid viisakat ja hoolivat hoiakut, kõne ja käitumist.
Suhtlussituatsiooni õnnestumise ja ebaõnnestumise parameeter ei ole see, kas saame enda tahtmise või teise osapoole nõusoleku, vaid mõistmine. Mõnikord on maksimum see, et saame mõlemad aru, et me ei saa üksteisest aru või et oleme täiesti erinevatel seisukohtadel.
Konflikte oskuslikult lahendades on võimalik muuta suhteid veelgi paremaks, kui need olid enne konflikti tekkimist.
William J. Seymour on kirjeldanud lugu, kus ta ostis enda tütrele sünnipäevaks fotoaparaadi. Vanemad panid aparaadile filmi sisse ning laps hakkas pilti tegema. Filmi ilmutamisel selgus, et laps oli kogemata negatiivile valgust lasknud ning kõik pildid ebaõnnestusid. Tütar oli endast väljas ja nuttis. Seymour hooliva isana tahtis last lohutada ja ütles talle, et pole midagi, need polnud ju eriti olulised pildid. Laps läks veel rohkem endast välja. Kuidas isa ei saa aru, et need olid tema elu esimesed ja seega väga olulised pildid.
Seymour taipas, et ainuke viis saavutada selles olukorras soovitud mõju ehk last lohutada, on aktsepteerida teda sellisena, nagu ta praegu on ning ta ütles tütrele, et need olid tõesti olulised pildid ja tal on väga kahju. Kui laps nägi, et isa mõistab teda, muutus ta palju rahulikumaks ning ütles, et mis siis ikka, teeme uued.
Üks võimalus, kuidas me saame vestluspartnerile kinnitada, et me teda mõistame, on peegeldamine. Selleks tuleks võtta oma sõnadega tema poolt öeldu kokku ja peegeldad tagasi – see on üks tugevamaid märke sellest, et oleme oma vestluskaaslast päriselt mõista proovinud. Tegemist väga hea tööriistaga, mis tekitab vestluskaaslases turvatunde, sest ta tajub, et tema sõnum jõuab kohale ja läheb kuulajale korda.
Avalik esinemine pole midagi muud kui üks suhtlemisviis ning sellega puutub rohkem või vähem kokku igaüks. Samuti nagu igaüks oskab suhelda, oskab igaüks ka esineda.
Spetsiaalse treeningu ja õppimise kaudu on võimalik enda suhtlemis- ja esinemisoskusi lihvida nõnda, et need muutuvad tõhusamaks ning nauditavamaks.
Lihtsaid juhiseid selleks leiab juba Vanast Kreekast, kus keegi retoorikaõpetaja on öelnud: «Kõneleja peab rääkima selgelt, et oleks kuuldav, seisma sirgelt, et oleks nähtav, ning vaikima, et oleks nauditav.»
4 K kohasuse printsiip
Sama lihtne on silmas pidada 4 K kohasuse printsiipi. Eeldades, et avalik esinemine on sarnane igasuguse suhtlusaktiga, ning lähtudes suhtlemist käsitlevast kommunikatsiooni mudelist, saame neli põhilist tegurite rühma, mis tagavad edu igasuguse sõnavõtu puhul või ettekande esitamisel.
Kõneleja
Esimene küsimus, mida kõneleja peaks küsima: «Kes olen mina?» Meenub anekdoot, kus komandeeringult tulnud mehe äratab keset ööd hirmunud naine ning ütleb: «Hüppa kähku aknast välja, mu mees tuleb!» Unine mees hüppab tõrkumata välja ning õhus mõtleb: «Ja kes mina siis olen?»
Ka ootamatus olukorras, kui ettevalmistamiseks on mõni minut, on kasulik endalt esimesena küsida, kes ma olen, mis on minu seos toimuva sündmusega, päevakangelasega, kõnealuse teemaga, kuulama tulnud rahvahulgaga, ning alustada enda tutvustusega. Üldjuhul ei tasu alustada vabandusega, et pole saanud ette valmistada või «mis nüüd mina!».
Iga kõneleja peamine trump on isikupärasus. Õpikust leitud nipid nähakse läbi ning need pigem õõnestavad kõneleja usaldusväärsust ja vähendavad enesekindlust. Kõneleja peaks riietuma soliidselt, ent riided on kasulik võtta enda garderoobist.
Ühel koolitusel praktilise treeningu ajal esitas oma õppekõne üks vanem proua ning tõenäoliselt eiras ta kõiki retoorika põhireegleid: vaatas maha, rääkis vaikselt, peitis käsi selja taha jne. Ent ta oli täiesti tema ise ja see oli tõeliselt nauditav.
Kõne
Teine oluline tegurite rühm on kõne kohasus kas minu esitlusviis, näited, estid, riietus ja kõik muu asjasse puutuv on teemakohane. Särava naeratusega ei ole just kõige mõjusam hoiatada läheneva sõjaohu eest või lugeda ette juubilari suurepäraseid omadusi kulmu kortsutades.
Kuulaja
Kasulik on pisut eelnevalt mõelda, kellele ma räägin. Mis rahvusest, vanusest, soost või sotsiaalsest klassist on kuulajad? Kas neil on üldisi maailmavaatelisi eelistusi, poliitilis- ühiskondlikke taotlusi, väljakujunenud hoiakuid, hinnanguid, väärtusi?
Naisõiguslaste aastakonverentsil ei pruugi olla kõige kohasem rääkida blondiinidest anekdoote ega kasutada külakokkutulekul keerulisi võõrsõnu. Küsimus pole mitte hinnangus, et auditoorium ei saa aru, vaid mõjususes.
Kasulik on kasutada ainult selliseid sõnu, este, nalju ja näiteid, mis juhivad tähelepanu peamise mõtteni ehk selleni, mida ma tahan öelda. Kõik muu, mis võib olla efektne, tõeliselt naljakas, ilus, emotsionaalne vms, ent kuidagi ei aita paremini põhisõnumit mõista, tuleks jätta kõrvale.
Kord olin loengus, kus soliidses eas ning riietuses ameerika härrasmees keset loengut äkki jala lauale toetas ning rahulikult edasi rääkis.
Kuulajad jäid ammulisui vaatama ning paari minuti jooksul oli kogu tähelepanu suunatud ootamatule estile ning räägitu läks kõrvust mööda. Kõneleja jaoks oli see kohane liigutus, ent kuulajatele mitte ning pigem takistas, kui soodustas räägitu kuulamist.
Kontekst
Viimane tegurite rühm hõlmab asju ja nähtusi, mida saab muuta, ja ka selliseid, mida saab ainult arvesse võtta, näiteks ruumi akustika, temperatuur, õhutus jms.
Hea esineja, nagu ka hea suhtleja, on paindlik ning suudab kiiresti orienteeruda uutes oludes.
Näiteks olles ette valmistanud tunniajase sõnavõtu ning leides ennast jääkülmast ruumist, on kasulik kiiresti teha vajalikke kärpeid, nii et peamine mõte saaks öeldud ning kuulajad jääksid terveks.
Kasulik on pidada silmas, et rohkem kui sõnad jääb meelde tunne, mis kuulates tekkis. Kui peamine mulje on pidev õhupuudus või külmetavad varbad, siis on isegi filigraanne etteaste raisku läinud. Tihti peetakse ka ruumi muutmatuks teguriks, ent paljusid ruumielemente saab liigutada. Oluline on, et esinemisruumis ei oleks juhuslikkust. Kui laval on püss, siis see peab ka pauku tegema.
Lõpetuseks
Pidades silmas, et sõnavõtt oleks endale, kuulajale, kõnele ja kontekstile kohane, ning jäädes iseendaks, suudab igaüks esineda selgelt, nähtavalt ning nauditavalt.
Meile meeldib vabadus ja võrdsus. Meile meeldib, et naised saavad valida ja pükse kanda ning mehed lapsepuhkusele jääda. Igal mündil on aga kaks külge, ehkki mõnikord soovime vaid ühte neist. Koos üldise sugudevaheliste erinevuste kadumisega kipuvad hääbuma ka omadused ja väärtused, mida ühe või teise soo puhul eriti hindame. Kuhu küll kadusid härrasmehed, kes daami sisenedes krapsti püsti kargasid, möödujaile kaabut kergitasid ning kes poleks ealeski nõrgema vastu kätt tõstnud? On nad lootusetult vanadesse filmidesse ja raamatutesse kadunud? Härrasmehed pole ilmast otsa saanud!
Tõenäoliselt oleme kõik endalt midagi säärast küsinud. Kuidas elada nii, et pahandustesse ei satuks. Kes kardab karistust või häbistamist, kelle jaoks on oluline järgida kindlat moraali; mõni taotleb võib-olla kõrgemaid hüvesid ning püüab alati ja ainult teha seda, mis õige ja hea. Noored küsivad sellist küsimust ilmselt seepärast, et mitte enda elu ära rikkuda, vanemad inimesed aga tunnevad muret nooremate pärast – kuidas neid pahandustest eemal hoida.
Mis see pahandus üldse on?
Kõige lihtsamalt: mingite normide rikkumine, millega kaasnevad teatud sanktsioonid. Moraalinormide rikkumise pärast võib-olla ehk ainult halvakspanu ja taunimine, kirjapandud normide ehk seaduste rikkumine võib aga juba kaasa tuua trahvi, aresti või vangistuse.
Kohaliku kaupluse ees valju häälega karjumine kutsub esile teiste inimeste taunivaid pilke ja mõne halvustava kommentaari, ent kaupluse akna sisseviskamine toob kaasa juba karistuse.
Kuidas siis elada nii, et pahandustesse mitte sattuda? Kõige lihtsam vastus oleks niisugune: ära tee midagi sellist, mis võiks karistuse või halvakspanu kaasa tuua. Tegelikkuses võib selle lihtsa reegli järgimine olla pisut keerulisem.
Olles töötanud mõne aasta vanglas ja ka sealt vabanenutega, võin öelda, et neid, kes tahaksid vanglasse sattuda, on kaduvväike hulk, üks või kaks mitme tuhande kohta. Päris palju on neid, kes ei tahaks kuritegusid sooritada, aga teevad seda ikkagi. Nii on ka neid, kes soovivad pärast karistamist enda elu muuta, ja ometi näitab statistika, et umbes 70% karistatutest asuvad uuesti kuritegelikule teele.
Miks mõned inimesed rikuvad norme ja teised seda üldjuhul ei tee?
Karistatus ei ole küll kõige parem indikaator hindamaks, kui hälbivad on ühiskonna liikmed, sest nagu kirjutas riigikohtu esimees Märt Rask, on karistamine muutunud Eesti rahvusreligiooniks: üle poole Eesti elanikest on kantud karistusregistrisse. Seega on muutunud karistatus pigem normiks ning karistamata olemine hälbivuseks. Kui aga püüda lahata põhjusi, siis kriminoloogide hulgas ei valitse kaugeltki mitte ühtne arusaam ning räägitakse nii sotsiaalse keskkonna mõjudest kui isiksuslikest või geneetilistest eripäradest.
Teooriad võivad olla põnevad vastava valdkonna spetsialistidele või huvilistele, aga mis kasu on sellest igapäevaelus?
Kuidas juhtida end jamadeta?
Selleks peame esmalt mõistma, millest algavad meie igapäevased valikud. Tihti arvame, et need on seotud tegevuse tasandiga, aga igale teole eelneb mõte. Isegi kui see on vaid välgatus, ei liigu ükski meie lihas enne, kui ajus on moodustatud neoronite vahel mingi side, mida võime nimetada mõtteks.
Mõeldavate mõtete võimalik hulk on tohutu (suurem kui aineosakeste hulk universumis), ometi valime neist välja kaduvväikse osa ja valitud mõtted viivad meid tegudeni. Seega tasub alustada sellest, mis on see, mille alusel valime tohutust hulgast võimalikest mõtetest välja need, mida tegelikult mõtleme.
Palju on õpetusi, mis soovitavad mõelda positiivselt, aga see ei olegi niisama lihtne, sest me ei vali enda mõtteid juhuslikult, vaid vastavalt oma väljakujunenud väärtushinnangutele.
Minu esimene töö vanglas oli õpetada kinnipeetavaid suhtlema. Õudusega tõdesin pea, et olin andnud kurjategijatele oskuse, kuidas rafineeritumalt oma tegusid korda saata. Nii kaua kui väärtuste tasandil ei toimu muutust, saab inimene ikka samu tulemusi isegi siis, kui ta püüab käitumise tasandile tuua muutust või hüpnotiseerib ennast positiivse mõtlemise mantradega.
Kuidas väärtused kujunevad?
Kõige tähtsam keskkond on kodu. Tähtsad oskused, näiteks kõndimine, söömine, kõnelemine, oleme omandanud enda vanemaid matkides, mis on fenomenaalne võimekus – kriitikavabalt ja kiiresti omandada eeskujult tema tegevusmuster.
Nii on ka inimese väärtused valdavalt matkitud neilt, kelle mõjussfääris ta lapsena kasvab, ning kuna see protsess on kriitikavaba, matkib laps ka neid väärtusi, mis talle hiljem kahjulikuks võivad osutuda ja panna teda tegema valesid valikuid.
Teine oluline asi lapsepõlves on minapildi kujunemine ning üheks teguriks selle juures on tagasiside, mis laps enda kohta kuuleb. Kui laps pidevalt kuuleb enda kohta öeldavat, et on kohmakas, siis varem või hiljem salvestub tema alateadvusesse programm “Mina olen kohmakas” ning alateadvus hakkab tegema kõike, et luua kohmakat käitumist, st hakkab juhtima valikuteni, kus ta kogeb, et on kohmakas.
Vanglas küsisin kord rühma kinnipeetavate käest, kas nad on kunagi kuulnud, et nad on pahad, mispeale nad hakkasid naerma ja ütlesid, et see ongi ainus, mis nad kuulnud on. Selle kohta, kuidas hinnang hakkab kujundama inimese käitumist, on rohkesti uuringuid.
Soomlased tegid katse koolis, kus õpilaste õppeedukus oli madal. Pooled neist jäid tavalisse klassi ning neile ei antud mingit hinnangut nende hinnete kohta, teisele poolele öeldi, et nad on halvad õpilased, ning pandi järeleaitamisrühma. Esimesel rühmal jäi õppeedukus enam-vähem samaks või kohati pisut paranes, ent teise rühma õppeedukus langes drastiliselt pärast seda, kui neid oli tembeldatud halbadeks õpilasteks.
Väärtusi kujundab keskkond laiemalt, samuti olukorrad, mida inimesed läbi elavad. Vanglas rääkis üks eluaegset vanglakaristust kandev mees, et tema kõige valusam mälestuspilt on see, kuidas vanem vend viib ta lastekodusse, laseb käest lahti ja jätab sinna maha. Ilmselt oli see ka üks teda kõige enam mõjutanud seiku, mis määras hiljem tema elu ja saatust.
Kõigele eelnevale vaatamata ei ole väärtused midagi fataalset ega muutumatut. Ehkki vanemad ja lapsepõlv annavad olulise pagasi inimesele eluks kaasa, vastutab igaüks lõppude lõpuks enda valikute eest siiski ise.
Väärtuste olulisi kujundajaid on teadmised. Mida enam saab inimene teadlikuks sellest, millised väärtused teda juhivad, seda enam saab ta neid ka teadlikult muuta ja kujundada. Seetõttu on väga oluline igasugune haridus ja õpetus, mis aitab noorel inimesel enam mõista iseennast ning ümbrust. Teadlikul väärtuste kujundamisel on oluline mõista enda tegelikke vajadusi ja soove ning osata ennast asetada oma sotsiaalsesse keskkonda.
Kui noor teab, mida ta tahab, saab ta teha valikuid, mis eesmärgi poole viivad, ning jätta kõrvale kõik need, mis pigem pahandustesse juhivad ja takistavad enda tegelikke vajadusi realiseerimast. Iseenda ja keskkonnaga leppimine aitab paljudest pahedest ja pahandustest eemale hoida. Esimene keskkond, kus inimene peab kohanema, on tema enda keha. Kui palju on tänapäeval juba sellel tasandil konflikte, mis siis veel rääkida sotsiaalsest keskkonnast.
Seega on pahandustest hoidumiseks vajalik kujundada vastavaid väärtusi. Olgu siis usulise kasvatuse, eneseteadvustamise või koduse toetuse abil. Igaüks saab enda väärtusi kujundada ja natuke aidata seda ka teistel teha.
Alusta endast ning esmalt teadvusta võimalikult täpselt oma vajadused, soovid ja eesmärgid. Tundub triviaalne, ent praktikas jääb see oluline tõde tihti piisava tähelepanuta.
Mida enam mõistad oma vajadusi ja eesmärke, seda suurem on võimalus saavutada rahuldust pakkuv tulemus, kuna mõistmisega suureneb võimekus olla paindlik oma vajaduste rahuldamise viisis.
Ole paindlik
Näiteks tööintervjuul võidakse soovitud ametikoha asemel pakkuda mõnda muud tööd või teistsuguseid töötingimusi, kui algul ootasid. Kui oled endale teadvustanud, et sinu peamine soov ja eesmärk on leida stabiilne töökoht või kindel sissetulek, saad suhtuda muutustesse paindlikult ning vahenditest või algsest ettekujutusest jäigalt kinnihoidmise asemel saavutad siiski eesmärgi.
Samuti saad oma vajadusi ja soove teades valida parima taktika. Kaks klassikalist läbirääkimiste taktikat on üle- ja alapakkumine. Esimene tähendab küsida alguses midagi, mis on teisele poolele ilmselgelt liig ning pärast mida tundub iga pakkumine mõistlik. Näiteks küsida tööintervjuul ilmselt liiga suurt palka ning pisut aja pärast leppida väiksema summaga, mis on tegelikult samuti vastuvõetav.
Teine on vastupidine taktika – alustada alguses vähesest ning kuna see tundub partnerile nii lihtne ja soodne, võib ta olla valmis hiljem ka lisa juurde andma. Näiteks küsida minimaalset põhipalka ning lisada vaikselt kokkuleppe loomise käigus muid hüvitusi, mis lõpuks annavad rahuldava summa.
Ole teadlik iseenda käitumisest
Samuti on kasulik ja oluline teada iseenda käitumist ja oma «päästikuid» läbirääkimistel. Millised võivad olla valdkonnad, millest vesteldes tunned end ebamugavalt? Millised teemad või küsimused võivad vallandada reaktsioone, mida sa ei suuda kontrollida?
Meis kõigis on sügavale alateadvusse salvestatud info selle kohta, mis tundub meie ellujäämist toetavat ja mis sellele vastu töötavat. Kõik kogemused, mis puudutavad kuidagi alateadvuse osa, kuhu on salvestatud ellujäämist ohustavad kogemused, võivad äratada meis reaktsioonid, mis ei ole mingis olukorras kohased.
Nii võib tööintervjuul varasemale vallandamise kogemusele viitamine käivitada tugeva põgenemis-, enesekaitse- või lausa ründamisreaktsiooni. Samamoodi võib toimida lõpetatud kooli mainimine, kui koolil on mingil põhjusel halb maine või vähemalt sa ise usud seda olevat. Samuti töökogemuse puudumine või mis tahes muu teema, mida sa tajud rünnakuna enda vastu.
Selle ennetamiseks on kolm olulist tegevust. Esmalt nn hingeline röntgen ehk enese adekvaatne hindamine ja analüüs. Siin aitab väike mõttemäng, püüd vaadata ennast kellegi teise silmade läbi – mida mind hästi tundvad inimesed minust arvavad, kuidas mind üldse mitte tundvad inimesed võivad mind tajuda? Kuidas minu võimalik tööandja võiks mind näha ja mida minust arvata?
Selleks on vaja kindlasti julgust, tuleb olla enda vastu aus ja võimalikult objektiivne. Who dares wins!
Taju partnerit
Teine oluline tahk on osata lugeda signaale partnerilt. Esmalt on vaja lugeda neid märke, mille abil saab luua kontakti vestluspartneriga. Kuna inimese põhivajadus on olla elus ja tunda end turvaliselt, tundub meile kõik see, mis on tuttav, arusaadav ja meile sarnanev, sümpaatse ja ohutuna.
Vangistusest ei räägi ajakirjandus just tihti. Peamiselt siis, kui mõni (kuri)kuulus isik trellide taha satub. Eesti Ekspress kirjutas 27. juunil, kuidas Assar Paulus peab Viru vanglas vabadusvõitlust. Isiklikult ei ela ma kaasa Pauluse vabaduspüüdlustele, küll aga on Eesti Ekspressi lugu märgiline, avades vangistuse kui nähtuse olemust.
Pauluse loo puhul on üks kesksetest küsimustest vangistuse eesmärk. Pakun välja kolm võimalikku: isoleerida ühiskonnast ohtlikud isikud, vähendada vangistatud isikute korduvkuritegevuse tõenäosust, heastada kuriteo läbi tekitatud kahju.
Kõige selle kaudu peaks vangitus tagama ühiskonna turvalisuse. Kuid kas vangistus tegelikult ka neid eesmärke täidab?
Vangistus on omamoodi nagu mustkunst, näib hoopis midagi muud, kui tegelikult on. Näib, et vangistuse kaudu tõepoolest isoleeritakse ohtlikud isikud ja faktiliselt see osaliselt ka nii on, kuid juriidiliselt on meil ohtlikkusepõhine kinnipidamine keelatud. Riigikohus leidis 2011. aastal, et ohtlikkusepõhine, nn karistusjärgne kinnipidamine on põhiseadusega vastuolus. Vangistus on süüpõhine ning kinni ei peeta isikuid mitte seepärast, et nad on ohtlikud, vaid seetõttu, et nad on süüdi. See vahe tuleb välja ennekõike vangistusest vabastamisel. Isegi kui isik võib tunduda endiselt ohtlik, tuleb ta vabastada pärast süü “lunastamist” ehk karistuse ärakandmist.
Pauluse loo puhul on huvitav, et Viru vangla leiab, et Paulus on täna “kõrgohtlik”, kelle ennetähtaegse vabastamise korral “on ohustatud avalikkus, ühiskonna turvalisus ja tervis”. Kuidas kavatseb Viru vangla järgneva ligi kolme aasta jooksul seda kõrgohtlikust vähendada? Koristama sundides? Kui aga ohtlikkus on kolme aasta pärast sama kõrge, siis miks peaks Paulust vanglas edasi hoidma? Kui suur oleks selle aja jooksul võimalik kuritegelik kahju avalikkusele, ühiskonna turvalisusele ja tervisele? Rahas. Elektroonilise järelvalve ja käitumiskontrolli all olematu või väike. Vangistuse hind märkimisväärselt kõrgem. Justiitsministeeriumi andmetel on kinnipeetava ülalpidamiskulu 1597 eurot kuus (seejuures ei ole arvestatud kohtupidamise ega vangla ülalpidamise kulu). Pauluse edasine kinnipidamine maksab minimaalselt 50000 eurot maksumaksja raha. Mida me selle raha eest saame?
Vahemärkusena – selles kontekstis oleks hetkel käiva maksude maksmise kampaania käigus sobilik presenteerida ka vanglas vegeteerivaid kinnipeetavaid ning samal ajal tööd rabavaid pereemasid, kes selle “lõbu” kinni maksavad.
Vangla ei heasta, vaid suurendab kahju
Arvestades, et vanglast vabanenute hulgas on korduvkuritegevuse määr üsna kõrge, võib tegelikult enamuse vabanejate puhul öelda, et ehkki süüpõhine karistus on kantud, ohtlikkus jääb. Sellega on juba tehtud sissejuhatus teise vangistuse võimaliku eesmärgi osas. Vanglateenistuse 2018. aastaraamatus öeldakse, et 2010. aastal tehtud retsidiivsusuuringu andmetel on vanglast vabanenute korduvkuritegevusmäär 40 protsenti, ent kui 2014. aastal kasutati uurimuseks Põhjamaade metoodikat, saadi arvuks hoopis 27,5 protsenti.
Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab aga sama raamatu eessõnas: “Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi”. Tundub, et Kama kirjutas eessõna sisuga tutvumata või oli hoopis tema see, kes julges tõe välja öelda. Kurioosselt on retsidiivsusanalüüsi peatükk sisse juhatatud W. Churchilli tsitaadiga “Ma usun ainult seda statistikat, mida olen ise võltsinud”. Pigem tundub, et vangla ei täida vangistatute õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärki (nn eripreventsiooni), ehkki statistika saab seda näitama panna.
Kuidas on vangistuse kolmanda võimaliku eesmärgiga? Nagu eelpool nimetatud, rajaneb vangistus süül. Süü saab heastada või lunastada. Vangistus emotsionaalses mõttes süü lunastajana paraku ei toimi, vanglast vabanenud kannavad peaaegu eluaeg kurjategija pitserit, ehkki on oma aja “ausalt” ära istunud. Võimalik, et see on üks põhjustest, miks paljud ei suuda ühiskonnas kohaneda ning pigem naasevad kuritegelikule teele.
Kuriteo läbi tekkinud kahju saab heastada või hüvitada. Vangistus kahju ei heasta, vaid hoopis suurendab. Oletame et keegi mõistetakse varguste eest vangi. Varguste läbi on tekitatud reaalne kahju reaalsetele inimestele – kas vangistus heastab selle? Ei. Hoopis suurendab. Esmalt vangistuse määramiseks kuluv ametnike (uurija, prokurör, kohtunik jne) töö. Teiseks on iga vangistuse päev üsna kulukas. Lõpuks maksavad kõik selle kinni maksumaksjad, teiste hulgas kannatanu(d). Vangistusele lisaks määratud tsiviilhagidest ehk kahjunõuetest jääb enamik tasumata. Vangistuse lõpuks on maksumaksjad üksjagu ressursse kulutanud, ainus, kes kulusid ei kanna, on kurjategija.
Vangla kui võimu teostamise vahend
Kui vangistus ei täida ohtlike isikute isoleerimise, korduvkuritegevuse vähendamise ega kuritegude läbi tekkinud kahju heastamise eesmärki, siis mis on vangistuse tegelik eesmärk?
Michel Foucault kirjeldab vanglat kui sotsiaalse kontrolli mehhanismi, mille ideaalkuju on Panoptikum, täielik, täiuslik ning täheldamatu võim. Eduard Raska väidab, et karistusõigus lähtub (endiselt) totaalse riigi ideest. Näib, et juriidilise retoorika varjus kannab vangla pelga kättemaksu eesmärki ning see pole kannatanu(te) õigustatud kättemaks, vaid riigi ehk võimu kättemaks indiviidile allumatuse eest. Vangistus on võimu teostamise funktsioon, kus riik kui totaalne võim kehtestab ennast indiviidi suhtes.
Eesti Ekspressi lugu on selle eriti ilmekas illustratsioon, kuna Assar Paulus ei ole lihtsalt kurjategija, vaid esindab organiseeritud kuritegevust, mis on omakorda justkui alternatiiv riigile, kus kehtivad omad seadused, maksusüsteem ja hierarhia. Seda enam on vaja säärane vastuhakk riigi võimule maha suruda ja mässajad murda, just seda väljendab vangla tragikoomiline koristamisesaaga. Pauluse kuritegeliku autoriteedi murdmine meenutab kangesti vangla “allalaskmist”, mis kuidagi ei ole kohane demokraatlikule õigusriigile.
Kusjuures ajakirjanduslikult võiks olla uurimist väärt “edukad” murdmise lood. On küll ja rohkem inimesi, kes pole vangistuse mõjule vastu pidanud ning surnud üsna pea pärast vabanemist. Kõige kuulsamana võib nimetada Oscar Wilde’i, aga meile ajaliselt ja ruumiliselt lähemalt heliloojat ja ettevõtjat Toivo Kurmetit, pankur Andres Bergmanni, mupo endist juhti Kaimo Järvikut ja laulja Joel De Lunat. Aga neist ei ole see lugu.
Vangistus vajab ideoloogilist revolutsiooni
Mida siis teha? Pauluse küsimuses jään neutraalseks, sest minu lugu pole temast, vaid vanglast. Vangla ei vaja reformi, vaid revolutsiooni. Vaja on esmalt ideoloogilist ning sellest tulenevat praktilist muutust.
Esmalt on vaja loobuda totaalse riigi illusioonist. Teiseks peaks kogu karistusõigus ja -poliitika lähtuma ohtlikkuse ja heastamise printsiipidest ehk iga reaktsioon kuriteole peaks vähendama kurjategija ohtlikkust ning olema suunatud kuriteo läbi tekitatud kahju(de) heastamisele.
Vangla ei ole koht, kus riik peaks inimest murdma. Ükski karistus ei peaks olema suunatud inimese allutamisele, vaid aitamisele – ennekõike kõige nõrgema ehk reaalse kannatanu aitamisele. Igasugune karistus peaks lähtuma kannatanu vajadustest (vt näiteks Dinisman ja Moroz 2017) ning olema suunatud tekkinud kahjude heastamisele nii palju kui võimalik. Vangistus võib olla üksnes kõrvaline vahend selle peamise karistuse eesmärgi täitmisel.
Riik peaks astuma siin inimese teenistusse, kasutades oma sunnimehhanisme selleks, et määratud kahjunõuded saaksid hüvitatud või vajadusel heastama need ise ning selleks vahendeid koguma kuritegelikul teel saadud tulu võõrandamisest. •
Viidatud allikad:
Dinisman. T. and Moroz. A. 2017. Understanding victims of crime. The impact of the crime and support needs. www.victimsupport.org,uk
Finckenauer. O. J. 1982. Scared straight! and the panacea phenomenon. Englewood Cliffs, N.J. : Prentice-Hall, c1982.