Võimalik, et kehtestamine on suhtlemispsühholoogia üks ebaõnnestunumaid mõisteid, sest tekitab tihti assotsiatsioone enda maksmapanekust ja agressioonist. Püüan siinkohal kirjeldada mõnda lihtsat põhimõtet, mida järgides ennast kehtestada, ilma et seda üldse kehtestamiseks peaks nimetama.
Igasuguse suhtlemise eesmärk on mingisugust mõju avaldada. Võime mõelda, et suhtleme niisama, ent siiski ootame suhtluspartnerilt sobivat reaktsiooni. Ilmselt oleksime pettunud, kui meie nalja peale ei naerdaks või ootamatu uudise peale ei oldaks üllatunud. Suhtlemise edu esimene tingimus on soovitava mõju teadvustamine ehk kui ma kellegagi suhtlen, siis tean, millist reaktsiooni ma ootan. Kehtestamine pole midagi muud, kui teadlik mõju saavutamine.
Loomulikult pole mingit garantiid, et me mõju saavutame, ja eesmärk ei ole inimestega manipuleerida, vaid pigem olla rohkem teadlik enda suhtlemisrepertuaarist ja selle võimalikest mõjudest. Kehtestamine algab õigupoolest kuulamisest. Kehtestamine tähendab, et me suudame teha ennast mõistetavaks. Meid mõistetakse paremini, kui oleme esmalt teisi mõistnud.
Kuulamine on imeline tööriist. Tean häid müügimehi, kes peaaegu ei räägigi, aga kuulavad, ja kui võimalik klient tajub, et teda tõesti kuulatakse, tunneb ta ennast justkui võlgu olevat ja ostabki kaupa, mida ta ilusa jutu peale poleks ostnud. Kuulamine on juhi möödapääsmatu tööriist ja iga inimese oluline isiksusliku küpsuse element. Me usaldame rohkem neid inimesi, kes näitavad meie vastu üles siirast huvi ja kuulavad meid, kui neid, kes sõnaosavalt kõnelevad. Seega enda mõistetavaks tegemine algab mõistmisest, kehtestamine algab kuulamisest.
Teine väike, aga oluline nüanss on sisemine häälestus. Tippsportlased teavad hästi, kuidas häälestus mõjutab sooritust. Gerd Kanter kirjutab raamatus „15 sammu võiduni”: olen õppinud treenima heas tujus, sest usun, et saavutan paremaid tulemusi, kui naudin seda tegevust, mida teen.” Meie sisemine häälestus ei tee meid tugevamaks ega targemaks, aga see aitab meil kasutada olemasolevat potentsiaali. Kui oleme positiivselt häälestunud, suudame kasutada oma intellektuaalsetest, emotsionaalsetest ja füüsilistest ressurssidest rohkem kui negatiivselt häälestununa. Seega kui tahame suheldes kiiremini mõjule pääseda, on kasulik olla positiivselt häälestunud, k.a juhtudel, kui tegemist on raske või ebameeldiva, ent olulise vestlusega, olgu see siis juhi, kliendi või pereliikmega.
Need on kaks lihtsat, ent üsna mõjusat vahendit, mida kasutada selleks, et paremini mõjule pääseda, ilma et peaks üldse enese kehtestamise peale mõtlema.
Eesti kriminaalõiguses on võistleva menetluse mõiste, kus keegi võidab ja keegi kaotab. Võib aga juhtuda, et kaotavad kõik. Ligi kümme aastat tagasi varastati minult fotoaparaat ja sülearvuti, kahju oli umbes 20 000 krooni. Asjaolud olid selged ja pärast üsna lühikest uurimist mõisteti teo sooritanud alaealine noormees kohtus süüdi. Mina võitsin, õigupoolest võitis prokurör minu huvides. Süüdlase karistuseks oli poolteist aastat tingimisi vangistust ja kahju hüvitamine. Kui mõne aja jooksul mulle kahju hüvitatud ei olnud, pöördusin kohtutäituri poole. Tema ei saanud mind aidata, sest süüdimõistetud noormehel polnud ei vara ega sissetulekut. Minu võit osutus Pyrrhose võiduks. Maksumaksja, kaasa arvatud minu, raha eest olid tööd teinud uurija, prokurör, kohtunik ja kohtutäitur, ainus kes kogu protsessi ei panustanud oli kahju tekitaja. Olukord poleks kaugeltki parem olnud, kui ta oleks reaalselt vangi mõistetud, sest siis oleks maksumaksja, kaasa arvatud minu, kulu olnud veelgi suurem. Lõpuks ei ole keegi võitnud, vaid kord tekitatud kahju on üksnes suurendatud. Mida siis teha?
Võit – võit õigus?
Aastal 1974 Elmira linnas, Kanadas olid noorukid lõhkunud 24 tänavale pargitud autot. Selle asemel, et saata noored vangi või määrata tingimisi karistus, saatis kohtunik Gordon McConnell noorukid kõigi kannatanute juurde vabandama ja hüvitises kokku leppima. Esmalt võimaldas see kahju tekitajatel võtta otsese vastutuse enda tekitatud kahju eest, vaadata kannatanutele otse silma ja vabandada. Üks noormeestest, Russell Kelly, on hiljem öelnud, et see oli üks raskemaid hetki tema elus. Teiseks hüvitasid kahju tekitajad otsese kahju kannatanutele ning kolmandaks vähendas see protsess märkimisväärselt tõenäosust, et eksinud noorukitest oleksid saanud professionaalsed kurjategijad. Õigupoolest otse vastupidi – seesama Russell Kelly tegutseb täna edukalt turvalisuse ja õiguse valdkonnas.
Sellist lähenemist nimetataksegi taastavaks õiguseks. See ei ole ennekõike meetod või programm, vaid teatud lähenemisviis sotsiaalsetele konfliktidele. Taastava õiguse kese on konflikti läbi tekkinud kahju heastamine, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled ning mille eesmärgiks on kõigi osapoolte tervendamine ning turvalise kogukonna ja üldise rahu loomine.
Ma usun, et ka minu loo puhul oleks palju suurem võit olnud see, kui noormees, kes mulle materiaalset kahju tekitas oleks kas minu heaks töötamise vms viisil mulle kahju hüvitanud. Kui ta oleks mul suve läbi muru niitnud, oleks minu jaoks kahju korvatud ja säärane töökasvatus oleks ka tema jaoks kindlasti mõjusam olnud. See oleks võit-võit lahendus. Selline lähenemine võib meie õigusruumis tunduda võõras, aga tegelikkuses ju väga lihtne, vähem kulukas, preventiivses mõttes efektiivne ja mis peamine, kannatanu seisukohalt õiglane.
Kahjusid heastav, osalisi kaasav ja kuritegevust ennetav õigus
Taastav õigus pole midagi uut ega enneolematut, vaid vahepeal pisut unarusse jäänud vana. Norra sotsioloog Nils Christie on kirjeldanud konflikti kui omandit ning tema sõnul on konflikt osalistelt “varastatud”. Ühel hetkel ajaloos, ei käsitleta enam konflikti kui inimeste vahelist, vaid kui inimese ja riigi vahelist asja. Selle protsessi peamine tagajärg on kannatanu marginaliseerumine. Konflikti keskmesse tõusevad kahju tekitaja ja karistamine. Taastava õiguse eesmärk on anda konflikt osalistele tagasi, et kõik, kes on konfliktist mõjutatud, saaksid lahendusprotsessis osaleda ning peamine eesmärk oleks tekitatud kahjude heastamine ning suhete taastamine (ing. k. making things right).
Taastava õiguse kesksed küsimused mistahes konflikti puhul on:
Kahju puhul võetakse arvesse nii otsest materiaalset, kuid ka kaudsemat emotsionaalset kahju. Ennekõike vahetu kannatanu, aga samuti kogukonnale ja ka kahju tekitajale endale tekkinud kahju, näiteks suhete katkemine või halvenemine, sotsiaalse staatuse langus jne.
Uus-Meremaa maooridel on väljend whanaungathanga, mis tähendab seotust ja suhteid ning kogukondlikku rahu, mille eest on kõik vastutavad. Taastav õigus baseerub osalt moodsale individualismile ning käsitleb konflikti ennekõike isikute vahelise küsimusena, mis tuleb lahendada nende osalusel ja huvides. Teiselt poolt on taastav õigus kogukondlik ning eeldab kõigi konfliktist mõjutatud osapoolte kaasamist lahendusprotsessi. Oluline on lahendus suunata põhjustele, mitte tagajärgedele. Nii võib olla oluline võtta kogukonnal vastutus selle eest, et kellestki kujuneb kurjategija (mis ei välista ega vähenda kahjutekitaja isiklikku vastutust).
Kahju heastamisel on oluline, et see vastab nii kannatanu vajadustele, kui kahju tekitaja võimalustele. Oluline on, et kahju tekitajale oleks võimalikult otsene ja isiklik võimalus tekitatud kahju heastada (näiteks trahvid on pigem vanematele suunatud, mitte alaealisele õigusrikkujale).
Kas taastav õigus on imerohi? Ei ole. Esiteks ei ole seda võimalik rakendada kõigi konfliktide puhul. Peamiselt juhul kui kahju tekitaja ei võta vastutust ning ei ole valmis enda teo eest vabandama ega kahju heastama. Täismahus ei saa ka taastavat õigust rakendada kui kannatanu ei soovi protsessis osaleda. Paljudel juhtudel on aga taastav õigus parem lahendus kui süü ja karistuse keskne konfliktilahendus.
Taastav õigus praktikas
Taastava õiguse levinumaid praktikavormid on lepitus (ing k mediation), taastav nõupidamine (ing k conference või ka family group conference) ning ringid (ing k circles). Euroopas on ilmselt kõige enam levinud lepitus, kus kaks (vahel ka enam) konfliktset osapoolt püüavad jõuda kokkuleppele vahendaja kaasabil. Taastava õiguse elujõule viitab asjaolu, et kui 1970-ndate keskpaigas rakendati seda peamiselt kriminaalõiguses, siis täna rakendatakse taastava õiguse praktikaid koolides, tööl, kogukonnas jne. Samuti saab taastavat õigust rakendada nii konflikti järgselt, kui seda ennetavalt ning ringide metoodikat kasutatakse tihti ka ilma igasuguse konfliktita. Austraalias ja Suurbritannias tegutsevad mitmetes koolides õpilaslepitajad (ing k peer mediator) ja mõnes kõrgkoolis akadeemilise personali lepitajad. Taastav õigus on levinud paljudesse valdkondades. Selle rakendamiseks on oluline mitte vaadata neile erinevustele, mis meil on mõne teise riigiga, kus neid praktikaid kasutatakse, vaid sarnasusi ennekõike üldinimlikul tasandil. Teiseks ei ole vaja otsida põhjusi, miks see ei võiks töötada. Näiteks, et eesti inimesed on kinnised, vaid pigem tasub leida meile ainuomaseid viise, kuidas taasvat õigus Eestis võiks töötada. Ning viimaks tasub veelkord rõhutada, tegemist pole imerohu või utoopilise ühiskonna loomise kavandiga, vaid pragmaatilise ja efektiivse viisiga kuidas konfliktidest tulenevat kahju ennetada ja/või selle tagajärjel tekkinud kahju vähendada. Taastava õiguse eesmärk on, et selle rakendamisest võidaksid kõik.
Kaisa Vetemaa, lastekaitsetöötaja: Tuginedes oma 2016. aasta magistritööle „Taastav õigus töös alaealiste õigusrikkujatega“, leian, et alaealiste õigusrikkujate puhul on oluline reageerida Eesti õigussüsteemis viisidel, mis alaealiste käitumist positiivselt mõjutaks. Noorte ning neid ümbritseva lähivõrgustiku kaasamine protsessi on sageli konfliktilahendamisel mõjusam, kui noore eest otsuse langetamine. Lastekaitsetöötajana leian, et taastava õiguse rakendamine, taastava õiguse põhimõtetest lähtumine, võiks olla alternatiiviks karistuslikule lähenemisele. Lastekaitsetöö tähendab eeskätt tööd perega, last või noort ümbritseva võrgustikuga. Taastavast õigusest lähtumine võimaldab kõigil professionaalidel, kes töötavad laste ja peredega, keskenduda positiivse suhte loomisele, et kutsuda esile muutus, mis omakorda aitab kaasa korduvõigusrikkumiste ennetamisele tulevikuperspektiivis.
Nii inimlikud pahed kui ka voorused on üsna universaalsed. Kui võitleme koolides kiusamisega, siis võime olla kindlad, et samadele küsimustele otsitakse vastuseid terves Euroopas ja Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Seega ei ole alati vaja jalgratast leiutada, vaid saame õppida teiste kogemustest.
Samuti on inimolemus jäänud ajas suhteliselt sarnaseks ning ammu ajahõlma kadunud tõekspidamised ja praktikad võivad mõjuda vägagi tänapäevaselt.
Eestlastena võime nimetada end põlisrahvaks oma põlisel maal. Mitte kõigil pole nii hästi läinud. Põhja-Ameerikas ja Austraalias on põlisrahvad muudetud migrantideks ning sisserännanute kultuur muutunud normkultuuriks.
Kui sajandeid püüti põliselanikke uutele normidele allutada, siis 20. sajandi teisel poolel tõdeti, et „santi kõndima ei õpeta”, veelgi enam, leiti, et „sant” ei olegi sant, vaid märksa tervem kui ravitseja ise. Teisisõnu avastati, et põlisrahvaste teadmistes on palju sellist, millest oleks ka valgel inimesel kasu. Üks selline nähtus oli taastav õigus.
Kuidas põlisrahvad konflikte lahendasid?
Põhja-Ameerika innuuiidid, Austraalia aborigeenid, Uus-Meremaa maoorid jpt on sajandeid lahendanud konflikte nõnda, et kõik asjaosalised istuvad kokku, räägivad läbi ja lepivad ära. Väikses kogukonnas on mõeldamatu, et konflikt jääks lahendamata, see nõrgestab kogukonda ja teeb ta haavatavaks.
12.−13. sajandi paiku toimub Euroopas oluline muutus – kui varem oli konflikt osapoolte (mitte indiviidide, vaid pere- või kogukondade) vaheline asi, siis äkki ilmub kolmanda osapoolena mängu riik, kes „varastab” osapooltelt konflikti. Enam ei ole kuritegu kahju tekitanu tegevus kannatanu, vaid hoopis riigi vastu. Riik on see, kes omandab karistamise ja kahju heastamise monopoli. Kui esimesega saab ta enam-vähem hakkama, siis viimasega jääb hätta.
Mida me küsime konflikti korral?
Kuskilt sealt hakkab meil arenema süükeskne lähenemine kõikidele konfliktile. Kui keegi on kellegi suhtes kurja teinud, olgu selleks koolikiusamine või tänavakaklus, on meie peamised küsimused: kas on toimunud süüline tegu? Kes on süüdi? Milline on süüle proportsionaalselt vastav karistus? Karistuskeskne mõtteviis on nii sügavalt meie maailmapilti juurdunud, et me ei kaalugi enam alternatiive.
Kui aga küsime endalt, kas süüdlase leidmine ja karistamine lahendab konflikti ja selle tekkimise põhjused, peame kurvastusega tõdema, et ei. Tihti usume, et ainus reaktsioon sellele oleks veelgi rangem karistamine (mis viitab pigem jõuetusele olukorda reguleerida).
Olgu kodus, koolis või kogukonnas – süükeskne mõtteviis on laialt levinud.
Taastava õiguse alternatiiv seisneb teistsuguses lähenemises konfliktile või, nagu taastava õiguse „vanaisa” Howard Zehr on öelnud, vaatamises läbi teistsuguste „läätsede”. Taastava õiguse rakendamise korral küsime konfliktide puhul: milline kahju on konflikti läbi tekkinud või tekitatud? Kes on kahju kannatajad? Kuidas tekkinud kahju heastada?
Tegin 2014. aastal oma doktoritööks välitöid Mikroneesia saarestikus ning omamoodi üllatav oli tõdeda, et sealseid inimesi ei huvita, kes oli ühes või teises konfliktis süüdi, vaid ainult see, kuidas tekkinud kahju heastada.
Leedus sündinud juudi rahvusest psühholoog Marshall Rosenberg lõi vägivallatu suhtlemise mudeli, mille oluline kese on vajaduste tuvastamine ja nendele vastamine. Kui konflikti puhul süüvime osapoolte vajadustesse, leiame ilmselt, et karistamine ei rahulda kellegi vajadusi. Kui koolis kiusab üks laps teist, siis kiusaja karistamine ei rahulda kiusatava vajadust turvalisusele, hoolimisele ja arvestamisele.
Kuidas koolis konflikte ennetada ja lahendada?
90-ndate alguses hakati peamiselt Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja Suurbritannias (aga ka Põhjamaades) rakendama taastava õiguse printsiipe kooli keskkonnas. Mis tähendas esmalt seda, et konfliktide puhul hakati esitama teisi küsimusi. Püüti leida konflikti tekkimise põhjusi ning leida viise, kuidas konflikti läbi tekkinud kahjusid heastada kõigile kahju kannatanud osapooltele (näiteks kiusatav, klassikaaslased, õpetaja, aga ka kiusaja).
Hiljem on liigutud veelgi enam vajaduste tuvastamise suunas ehk kui koolis on tekkinud õpilaste või õpetaja ja õpilaste (aga ka õpetajate) vahel konflikt, siis püütakse tuvastada iga asjaosalise vajadused ning leida koos lahendus, mis vastaks kõigi vajadustele.
Belinda Hopkins on töötanud aastaid Suurbritannia koolides. Algselt andis ta koolidele viieastmelise mudeli konfliktide lahendamiseks, hiljem leidis, et sellest on vähe, kui ei muutu keskkond kogu koolis. Nüüd tegeleb ta peamiselt koolis n-ö taastava keskkonna (restorative setting) loomisega.
See on ennekõike mõtteviisi muutus. See on omapärane viis vaadata inimeste erinevustest ja erinevatest vajadustest, probleemidest ja taustast tekkivate erimeelsuste ja konfliktide põhjustele ja nende lahendamisele. Küsimuse pole selles, kes on süüdi ja kuidas teda karistada, vaid milline kahju on tekkinud ja kuidas seda heastada. Selline lähenemine kaasab turvalise keskkonna loomisse kõiki osapooli, annab kõigile vastutuse ja kohustused. Koolikeskkonnas tähendab see, et turvalist ja kiusamisvaba kooli ei loo õpetaja, direktor ega lapsevanemad, vaid kõik üheskoos
Valimiste eel ministeeriumites kavandatav tekitab alati kahtlusi, kas tegemist võib olla sooviga ministrile hääli koguda. 14. jaanuari ajaleht Pealinn kirjeldab justiitsministeeriumi kava reformida täitemenetlust. Artikli andmetel oli möödunud aastal täitemenetlusvõlgnikke kokku ligi 150 000, kelle suurim vaenlane on kohtutäitur.
Viimaste kasuahnust ja jultumust taunib lisaks võlgnikele endile ilmselt veel hulk mittevõlgnikke – lähedased, tuttavad jne. Kohtutäiturite tiibu kärpides võidab ministeerium kindlasti populaarsust ning seepärast mõjub plaan üsna perspektiivika valimiskampaaniana. Kuid kas seda reformi on tegelikult ka vaja?
Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda viis 2018. aastal läbi rahuloluküsitluse sissenõudjate hulgas ning 49,2 protsenti vastanutest oli kohtutäiturite osutatud teenusega väga rahul, 39 protsenti pigem rahul. 87,1 protsenti vastanutest olid väga või pigem rahul teenuse kiirusega ning 93,1 protsenti olid väga või pigem rahul tulemusega. Need on väga kõrged protsendid.
Hea küll, sissenõudjad on rahul, aga võlgnike jaoks on täitemenetlus koormav ning justiitsministeerium lubab kulukust vähendada 75 protsenti… Kuidas on võimalik nii suurt kokkuhoidu saavutada (või vähemalt paberil näidata)?
Kui avaliku sektori nõuded läheksid üle maksu- ja tolliametile, tähendaks see hinnanguliselt 28 kohtutäituri koha kadumist. Kas täna on maksu- ja tolliametis selline tööaja ja -jõu ülejääk? Siis peaks ju hoopis maksu- ja tolliameti tööefektiivsusega tegelema. Kui sellist vakantsi täna ei ole (mida on piisavalt alust arvata), tuleb esmalt luua need töökohad, lisaks investeeringud väljaõppele, tarkvarale jne. Hinnanguliselt võib esialgne ühekordne kulu olla kuni 5 miljonit eurot.
Justiitsministeeriumi lubadusest võib jääda mulje, et täna on kohtutäiturid täitmatud kaanid, kes mõõdutundetult lisavad nõuetele meelevaldseid protsente. Tegelikult on kohtutäiturite tariifid seadusega kehtestatud ning säilinud samal tasemel juba viimased 10 aastat. Kuidas saaks siis riik sama teenust pakkuda ainult 25 protsendiga praegusest kulust (mis juba praegu on kohtutäiturite hinnangul liiga madal, et teha vajalikke investeeringuid ja arendusi)?
Vastus on: lihtsalt ja geniaalselt. Maksumaksja kulul. Suure osa sellest, mille täna maksab kinni võlgnik, maksaksid maksumaksjad. Sina ja mina. Solidaarselt.
Kõige selle taga terendab suurem probleem, millest tõelise mustkunstniku meisterlikkusega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida. Nimelt täitemenetluse suurest hulgast e võlgnevuste põhjustest. Justiitsministeeriumi mõjusfääri jääb vähemalt kolm tegurit, mis seda mõjutavad.
Mis vahe on trahvil ja maksul? Esimene peaks olema meede, mis mõjutab käitumist nõnda, et enam poleks vaja trahvi maksta. Kui kiiruseületaja saab trahvi, siis peaks olema eesmärk, et ta enam seda rikkumist ei korda ning trahvi pole vaja enam kunagi tasuda.
2019. aasta eelarvesse planeeritud trahvide summa on 16,56 miljonit eurot, mis on suurem kui kunagi varem ehk eeldus on, et inimesed rikuvad seadusi enam kui kunagi varem. Seega on trahvimine ebaõnnestunud karistusmeede ning viitab läbikukkunud karistuspoliitikale. Riik loob teadliku ebaõnnestumisega võimaluse koguda tulu riigieelarvesse ning selle kõrvalsaadus on suur täitemenetluste hulk.
Üksikud trahvid ei ole kõik justiitsministeeriumi haldusala, karistuspoliitika tervikuna küll.
Täitemenetluse eranõudeid täiendavad hoogsalt kiirlaenukontorid. Ettevõtlusvabadus on põhiseaduslik hüve, ent on valdkondi ja viise, millede puhul valitsuse sekkumine on inimlik. Kiirlaene eristab pankadest väiksem kontroll laenusaaja maksevõime üle ning kõrgem laenuintress. Nõnda satuvad klientideks tihti need, kes panga jaoks on sobimatud: madalamatest sotsiaalsetest klassidest, vähem kindlustatud inimesed.
Paradoksaalselt maksavad rohkem intresse ja tihti ka trahve ja täitemenetluskulusid need, kel niigi vähe. Just nende kaitseks peaks riik tegema otsustavaid samme. Inimene enne, ettevõtlus pärast.
Eelnimetatud Pealinna artikli läbiv punane niit on lugu proua Lainest, kes isegi kohtutäituri abiga talle tekitatud kahju eest hüvitist ei saa. Selles loos on võlgnik kriminaalse taustaga isik, kes pärast 2004. aastal vanglast vabanemist on kohtutäituri ja politsei jaoks jäljetult kadunud. Ajakirjanik püüab süvendada muljet kohtutäiturite mugavusest ja saamatusest: selmet võlgnikku puude ja põõsaste tagant luubiga otsida, istuvad nemad soojas kontoris ja kimbutavad kättesaadavamaid võlgnikke, kes kirjadele reageerivad ja telefoni vastu võtavad.
Ent astugem korraks samm ajas tagasi. Enne kohtutäituri huviorbiiti jõudmist oli antud loo võlglane vanglas ning võlgnevused olid tal juba siis. Vanglas oldud aja jooksul on isik kindlalt kättesaadav ning tal oleks ka piisavalt aega (kuna elamine ja toit on tasuta), et tegeleda võlgade kustutamise ja kahjude heastamisega.
Vangistusseaduse kohaselt on vangistuse üks eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Sellele aitab ilmselgelt kaasa ka võlgade likvideerimine ehk vangistusaeg peaks aitama isikul täita ka kohustusi, kannatanute ja riigi ees. Ainult siis on õigustatud vangistuse kõrge kulu katmine maksumaksja rahaga.
Kurioosne on ju see, et nimetatud proua Laine pidas solidaarselt koos kõigi teiste maksumaksjatega vangistuse ajal üleval isikut, kes talle võlgu oli. Riik kasutab oma sunnijõudu selleks, et suunata isikut lunastama oma abstraktsed süüd riigi kui võimumonopoli ees, ent teeb üsna vähe, et luua võimalused isikule vangistuse ajal ja pärast seda heastada kahjusid kannatanule.
Kui miski toimib täna ebaefektiivselt, siis on see vanglasüsteem. Selles on nii ministeeriumi tippjuhid, kui kurjategijad ühel nõul. Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab vanglasüsteemi aastaraamatu eessõnas: “Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi”. Pealinna loos kirjeldatud võlgnikust kriminaal teatas kohtus: “Vabaduses ma nagunii normaalselt hakkama ei saa”.
Tundub, et ministeerium on vangistusseaduse eesmärkide täitmisele käega löönud ning püüab selle asemel lammutada toimivat täitemenetlust. Ehkki eelnimetatud kohtutäiturite ja pankrotihaldurite uuringust selgus, et need vastanud, kes olid täitemenetlusega kokku puutunud ka siis, kui seda teostas veel täitevamet, olid riigi poolt pakutud teenusega palju vähem rahul kui praegu.
Peaks olema väga tugevad argumendid, et üsna hästi toimiv süsteem uuesti asendada ebatõhusa teenusepakkumisviisiga. Võib-olla on hoopis mõistlik täitemenetluse reformist eeskuju võtta ning tõsta selle järgi ka teiste ministeeriumi haldusalasse kuuluvate valdkondade efektiivsust? Võib-olla on mõistlik uuesti avada arutelu vanglasüsteemi erastamisest, selmet taasriigistada täitemenetlus?
Julgen pakkuda, et vanglasüsteemi efektiivsust on võimalik tõsta tagasihoidlikud 25 protsenti. Efektiivsuse peamised näidikud peaksid olema kurjategijate poolt kahjude heastamise maht ning karistusjärgse korduvkuritegevuse vähenemine.
Kõigi vajalike muutuste loetlemine võtaks kolme sama pika artikli jagu ruumi, ent kõik algab visioonist ja juhtimisest. Proua Lainet ja laiemalt paljusid teisi kodanikke võib aidata mitte täitemenetluse, vaid vanglasüsteemi muutmine. Küsimus on, mis on tähtis – protsess või tulemus, riik või inimene?
Ei tea, kas peaks ETV eksitava reklaami eest kohtusse kaebama? Lubati, et räägime suud puhtaks, aga hoopiski on kooselu teemal kõik jälle suu täis võtnud. See on muidugi nali, sest ilmselt polegi võimalik sel teemal suud puhtaks rääkida. Paljuski seepärast, et aruteludes lähtutakse täiesti erinevatest aprioorsetest eeldustest, mida teistsuguse seisukoha omajad ei jaga ja võib olla ei suuda ettegi kujutada.
Teema on vana, aga erutus uus
Huvitav on see, et tegemist on aegunud ja marginaalse, aga eriti erutava teemaga. Olen Rain Kooliga täiesti nõus, et see debatt on vähemalt kümme aastat ajast maas ja tegelikult peaks täna arutlema mitte abielu, vaid inimese mõiste üle. Seda nii antropoloogilisel, juriidilisel, moraalsel kui teoloogilisel tasandil. Teiseks ütleb pea iga teine debateerija, et see ei ole meie ühiskonna kõige olulisem küsimus ja ehkki kõik on sellega nõus, ei suuda keegi arutelu peatada. Kui Valdo Randpere soovitas oma nina teiste eraellu mitte toppida, siis just see on kõige erutavam. Nagu Rain Kooli tõdes, tekitab seksuaalsus alati elevust. Triin Käpp kirjutab err.ee portaalis, et 21. sajandil on usk kordades isiklikum sfäär kui seksuaalsus. Nii olemegi saanud eriti intrigeeriva kokteili, usuline arutelu seksuaalsuse küsimuses.
Paar isiklikku vaadet kooseluseadusele
Kuna tegemist on tugevalt laetud teemaga, mis kergesti vallandab verbaalset kaklust ja harva kohtab arukat arutelu, siis taandan ennast poolt ja vastu arutelust ning ütlen, et mind kooseluseaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine isiklikult ei huvita. Mind puudutavad näiteks meremeeste maksumuudatused (mitte otseselt, vaid emotsionaalselt) enam kui kooseluseadus. Usun ka, et esimene mõjutab ühiskonda positiivsemalt kui teine. Arutelus kooseluseaduse üle lähevad tihti sassi juriidiline ja moraalne või ideoloogiline aspekt ja hetkel mulle tundub, et tegemist ei ole moraali küsimusega. Moraal ja õigus on küll külgnevad, ent mitte kattuvad nähtused ja tihti käsitleb moraal ka käitumust, mis õigust ei huvita või kuhu õigus ei ulatu. Minu arvates ei survesta kooseluseaduse vastuvõtmist (ega ka teiste inimõiguste kasvu) moraal või kasvav humanism, vaid majanduslik huvi. Õigused laienevad marginaliseeritud gruppidele, et neid enam kaasata tarbimisse või muutuvad marginaliseeritud grupid piisavalt elujõuliseks, et endale “osta” teatud õigusi. Pidevat majanduskasvu saab tagada tarbijaskonna suurendamise või uute vajaduste tekitamise kaudu. Viimast ülesannet täidab tehnoloogiline areng.
Abielu puudumine on alustala
Kooseluseaduse tulemusena näen ma ennekõike geikultuuri marginaliseerumist. Susan Sontag nimetab homoseksuaale maitsearistokraatideks ja tõepoolest mitmeid dekaade on kultuuriline innovatsioon olnud ühte või teistpidi taandatav geikultuurile. Ka paduhomofoobid naudivad kultuurisaavutusi, mis on otseselt alguse saanud varjulistest geiklubidest või vastavatest suletud ringkondadest. Markantne näide oli heavy metali vormielementideks saanud nahast needitud rihmade saamislugu. Nendega ilmus esmalt lavale Judas Priesti laulja Rob Halford. Kui tuhanded fännid, kellest enamus olid korralikud hetero machoisased, olid end naha ja neetidega katnud, tuli Halford kapist välja ja teatas, et tema stilistilised elemendid pärinevad peamiselt gei sekspoodidest. Suuresti oli geikultuuri edu teguriteks kõik see, mis eristas seda heterokultuurist. Reproduktsiooni sunni, monogaamsuse ja abielu institutsiooni puudus. Mitmed uurijad ütlevad, et just neile elementidele on kogu geikultuur rajatud. Kurdek (1995) ning Blumstein ja Schwartz (1983) kirjutavad, et geikultuuri alus on abielu puudumine. DeCecco (1990), Rechy (1977) ja Weeks (1985) lisavad, et geiidentiteet on rajatud lisaks abielu puudumisele ja heteronormatiivsusele vastandumisele, peamiselt läbi mittemonogaamsete praktikate. Herdt ja Boxer (1992) kirjutavad, et geiks saamine tähendab heteroseksuaalsuse väljaõppimist (unlearnining), k.a reproduktsioon ja monogaamsus. Kui nüüd kõik see, millele rajaneb geiidentiteet- ja kultuur sellele subkultuurile asetada, kas jääb siis veel järgi sama asi? Ilmselt on tulemuseks samasooliste heterokultuur või midagi sellesarnast. See on umbes nõnda nagu hipid protestisid kapitalismi vastu, ent siiski lõpetasid mõned neist miljonäridena.
Paradoksaalsel kombel on nõnda, et geiõiguste kasv vähendab geikultuuri elujõudu ning geiõiguste aktivistid ei ole selle kultuuri arendajad, vaid hävitajad. Kui subkultuur, mis on oma olemuse rajanud kõigi seksuaalsete tabude, millest ülim on reproduktsiooni eitamine, ületamisele, ühel hetkel tahab kõike seda, mida on püüdnud vältida ja millele vastanduda, võib pidada seda kultuuri surnuks. Vastuolulisel moel on nõnda, et kui geid tahavad abielluda ei näita see abieluinstitutsiooni nõrkust, vaid tugevust. Abielluda soovivad samasoolised tahavad olla samasugused nagu erisoolised ja mitte ennekõike õiguste, vaid olemuse poolest, samas loobudes enda identiteedi kesksetest elementidest.
Dogmad põrkuvad
Nagu juba eelpool mainisin esineb arutelus kooseluseaduse üle tihti kategooria vigu. Näiteks moraalsetest eeldustest tehakse juriidilisi järeldusi. Võimalik et enam kui üheski teises arutelus pühitseb eesmärk abinõu ja vastaspoole materdamiseks (sest veenda ei lase end keegi) sobib iga argument, kasvõi vildakas. Annika Laats tõi välja Jeesuse eeskuju, kes oli alati viletsate ja väetite poolel. Kas aga sellest tuleneb, et tegevuse, mille tegijale Jeesus andeksandmist üles näitas, peaks legaliseerima? Viimane, kellele Jeesus elus olles andeks andis, oli röövel. Kas peaks siis röövimise legaliseerima? Vanglas tegutsevad kaplanid kuulutavad Jumala armu ka röövlitele, ent see ei muuda nende tegusid vähimalgi määral õiguspärasemaks.
Rõhutan, et ei taha siin argumenteerida ei poolt ega vastu, vaid pigem viidata kasutatavate argumentide puudulikkusele. Samamoodi muutub argumentatsioon segadusttekitavaks kui ei ole selge, mil määral mingit alusprintsiipi järgitakse. Tihti esitatakse mõnd printsiipi kui absoluutset, ent tehakse koheselt mööndusi esimese vastuargumendi ilmnemisel. Nagu eelpool mainitud, manitses Valdo Randpere teiste eraellu mitte tungima ja mitmed teisedki suu puhtaks rääkijad rõhutasid eraelu puutumatuse olulisust. Vahetult enne eetris olnud “Pealtnägijas” soovitasid aga peaprokurör, politsei ja saatejuht just vastupidist, jälgige, märgake, pange tähele, mis teie lähikonnas toimub, mida naabrid või lähikondlased teevad ja millega kodus tegelevad? Õigupoolest on üldine tendents avaliku sfääri suurenemisele eraelu arvelt, ühelt poolt soosib seda sotsiaalmeedia, teiselt vabaduste kasvamisest tulenev suurem vajadus sotsiaalse kontrolli järele. Margus Ott on viidanud vajadusele Popperi paradoksi meelde tuletada (Sirp 29.09.2017) ja loomulikult kehtib ka siin sallivuse paradoksi analoog e eraelu puutumatust on vaja riivata seepärast et säilitada eraelu puutumatus (ennekõike siis turvalisuse tähenduses). Ent see piir, kuhu maani ja mille alusel on eraelu puutumatu võiks olla diskussiooni eel selge või siis üldse selle üle arutleda. Kadi Kriit andis “Suud puhtaks” saates mõista, et religioon ja dogmad on arutelu alusena kohatud, ent samas esitas Jaak Madisonile küsimuse: “Kuidas te saate seda teha…?” ehk lähtub mingist eelduslikust dogmast, mis ütleb, mida saab ja mida ei saa teha.
Ootamatult ei olnud kaasatud saatesse Varro Vooglaidu, aga antud teema raames sobib tema näited ka teisest valdkonnast kasutada. Enda facebook’i lehel on ta mitmel korral õigustanud omakohut e seadusetust ja samas taunis Riigikogu kodukorra rikkumist. Mingil juhul on seadusetus lubatud ja teisel mitte. Arutelu selguse ja tulemuslikkuse mõttes on kasulik esmalt piiritleda, kas tegemist on juriidilise, teoloogilise vms debatiga. Teiseks on diskussiooni õnnestumiseks kasulik piirtleda printsiibid, millest lähtutakse. Intriigi loomise mõttes on ju tore tuua ekraanile usklikud ja uskmatud, ühed lähtuvad teoloogilistest dogmadest, teised suhtelistest inimõigustest, ent lõpuks ei saa suu puhtaks, vaid hoopis süda täis.
Kasutatud allikad:
Blumstein, Phil and Pepper Schwartz. 1983. American Couples. New York: Morrow.
DeCecco, John. 1990. “The Homosexual as Acts or Persons: A Conversation with John DeCecco.” Pp. 132–69 in Homosexuality as Behavior and Identity, vol. 2, Dialogues of Sexual Revolution, edited by L. D. Mass. New York: Harrington Park.
Herdt, Gilbert and Andrew Boxer. 1992. “Introduction: Culture, History, and the Life Course of Gay Men.” Pp. 1–28 in Gay Culture in America: Essays from the Field, edited by G. Herdt. Boston: Beacon Press.
Kurdek, Lawrence. 1995. “Lesbian and Gay Couples,” Pp. 243–61 in Lesbian, Gay, and Bisexual Identities over the Lifespan. Psychological Perspectives, edited by A. R. D’Augelli and C. J. Patter- son. New York: Oxford University Press.
Käpp, Triin. 05.10.2017. http://www.err.ee/634491/triin-kapp-kristlus-kui-maailmavaade
Rechy, John. 1977. The Sexual Outlaw. New York: Grove Press.
Sontag, Susan. 2002. Vaikuse esteetika. Esseed. Kunst
Weeks, Jeffrey. 1985. Sexuality and Its Discontents: Meanings, Myths and Modern Sexualities. London: Routledge and Kegan Paul.
Marko Reikopi intervjuu Jaanus Kanguriga alates 00:06:5
https://arhiiv.err.ee/vaata/ringvaade-1022-204311