Vihmamees

Sadas juba kolmandat päeva. Olime just olnud kaks ja pool nädalat ookeanil ning sõitnud Yapist Sathawalini ja tagasi. Kõik need kuusteist päeva olid olnud kuivad ja päikesepaistelised ja mina merehaige. Nüüd olime kolmandat päeva uuesti Yapil ning suurema osa sellest veetnud toas, mis oli meeldiv vaheldus viimaste päevade pidevale kõikumisele ja peapööritustele. Mõnus oli kõndida kindlal pinnal ja magada liikumatul ning pehmemal asemel, kui seda eelmiste päevade voodiks olnud laevapõrand oli. Tundsin ennast nüüd juba pisut paremini ja olin seepärast kokku leppinud kohtumise kohaliku giidi, baarmeni ja veel paari-kolme ametit pidava Tamagiga. Tema ristinimi oli Joseph. Mikroneesialastel on huvitavalt põimunud omavahel kristlik ja selle eelne traditsioon. Ilma igasuguste vastuolude ja välistamisteta on nad kokku pannud mõlemad lood ning traditsioon on ennekõike lugu. Ka nimi on lugu ning igal mikroneesialasel on kohalik nimi ja kristlik e ristinimi. Tamag on Yapi keeles isa.

Kohtusime Tamagiga O’Keefe baaris. See oli kitsa sissepääsuga, ent külastatajate vähesust arvestades kohatult ruumikas ning üsna kulunud koht. Võib-olla oli kunagi olnud siin rahvarohkem, siis kui veel Manta Ray Bay ja Yap Pacific Diving resorte ei olnud. Kitsa sissepääsu mugavamaks läbimiseks olin harjunud koti viskama ukse ees olevale pingile. Kott täitis meie jaoks korvi funktsiooni. Kohalikel on kohtustuslikuks elemendiks korv, mis kõikjal ja alati peab kaasa olema. Mikroneesialased närivad praktiliselt katkematult beetlipähkleid ja kuna traditsiooniliselt riideid väga ei kanta ning seega taskutesse pole võimalik vajalikku varu sokutada, siis ongi korv möödapääsmatu. Korv on mikroneesialase püha ese, võõrast korvi ei tohi keegi puudutada ega sinna isegi sisse vaadata. Kui keegi peaks kuskile ilmuma korvita, eeldatakse, et ta tuleb vargile, sest endal tal ju beetlipähkleid kaasas pole, aga kes saab elada ilma beetlipähkliteta!

Seekord kiskusime ka keebid seljast, jätsime koos kotiga pingile ja pressisime ennast kiiresti vihma käest pimedasse ruumi. Tamag ootas meid baaris. Pärast paari nädalast pidevaid peapööritusi ja kõhus keeramist tekitas alkoholi nägemine kerget iiveldust, ometi tundus külm Asahi hetkel üsna ahvatlev. Tamag andis baarist meie joogid ja hakkasime rääkima. Esmalt esitas ta meile n.ö valvekava, mida ta oli harjunud misjonäridele või sukeldujatele rääkima. Ikka esmalt kivirahast, kuidas seda Palault kanuudega Yapile toimetati, kuidas igal kivirahal on nimi ja omanik, kuidas perekonna staatus sõltub kiviraha hulgast jne jne.  Samas on hea kuulda kohalikke lugusid mitmest allikast, sest tegemist on lugude, mitte faktide kultuuriga. Mikroneesia lugudesse ei saa suhtuda kui tõsiasjade loetellu, vaid kui mõjutamise vahenditesse. Loo puhul pole oluline tõde, vaid selle mõju.

Tamag rääkis veel merekarbi- ja n.ö kaelaehterahast. Esimest kasutatakse abiellumisel pruudilunana, teist võistlemiseks prestiizi eest. Kaelaehteid tehakse kättesaadavatest trohveedest, on need siis hai hambad või kilpkonna kilp. Kõige hinnatum on eksootiline materjal: seakihvad, põdra sarved jne. Iga rahaliigi juures määrab tema väärtuse lugu. Raha on seda väärtuslikum, mida rohkem sisaldab selle saamislugu seiklusi, raskuste ületamist, ootamatuid pöördeid ja kangelaslikke tegusid. Kiviraha pole Yapi sümboliks vaid oma unikaalsuse tõttu, vaid omamoodi jutustab see kõige täpsemini Yapi lugu. Lugu mille kese on staatus ja prestiiz ning mis luuakse lugude kaudu. Yapi elanikud on lugude rahvas, kel on veel aega ja tahtmist üksteisega kõnelda ja teineteist kuulata. Kelle elu ei ole üleorganiseeritud ning külmadele faktidele ja tundetutele numbritele allutatud. Kel on veel vabadus näha maailma avarust ning asju ja nähtusi nende mitmepalgelisuses ja paljukihilisuses. Kelle maailmas on vastuolud tavapärane reaalsus ning tajude rikkus ei tulene nende rohkusest, vaid sügavusest.

Tamag oli hea jutuvestja, tema lugudele sekundeeris vaid katkematu vihmapladin katusel. Ta rääkis veel hemwamaiutip’ist,* ubuth’idest** ja fulilei’dest***. Kahjuks olen rikutud kuulaja. Selle asemel, et lasta lool ennast kanda ning viia tundmatule maale, analüüsisin igat lugu kõikvõimalike teooriate alusel. Kuidas kiviraha säilitab rahvuslikku identiteeti Lotmani kultuurimälu teooria kohaselt, kuidas lugude jutustamine kujundab Franki narratiiviteooria järgi tegelikkust jne jne. Viimaks rääkis Tamag loo vihmamehest. Yapi saarel elab mees, kes väidetavalt suudab vihma kontrollida, vajadusel seda esile kutsuda või hoopis peatada. Peamiselt viimast, sest vihmaperioodid võivad olla üsna pikad ja laastavad. “Yapi päeva”, mis on kogu saart hõlmav kultuurifestival, ei planeerita kunagi vihmamehega konsulteerimata. Vihmamees on kui ravitseja, kelle poole pöördudakse, kui tundub, et ilm on haige. Tegemist on salakunstiga, mida loomulikult avalikult ei jagata ning mis on vihmamehe peamine elatusallikas. Enda tasu kasseerib vihmamees peamiselt alkoholi kujul. Tamag tegi loosse pausi ning jälgis minu reaktsiooni. Tundus, et ta mõistis minu skeptilisust ning kriitilis- analüütilist hinnangut, sest loo kinnituseks hakkas ta rääkima konkreetseid näiteid vihmamehe kunsti tegelikkusest. Kord olla vihmamees kusagil oma tasu realiseerinud ehk rohkelt alkoholi manustanud ning joomakohast koju minnes korvi maha unustanud. Öösel oli alanud raske sadu. Hommikul, kui vihmamees oma korvi järele läks, oli kogu ümbrus läbimärg, ainult tema korv ning selle ümbrus olid piisatult kuivad.

Kuulasin selle näite ning naeratasin kinnituseks Tamagile. Püüdsin talle näidata, et olen loost sügavalt vaimustatud, ise samal ajal mõtlesin, huvitav, kas peale vihmamehe enda oli sel sündmusel veel tunnistajaid või on tegemist järjekordse mittefaktidepõhise looga.

Vahepeal oli pimedaks läinud ning baari töötajad sättisid end koju minema. Tundus, et on sobilik lasta ka Tamag õhtule. Vihma kallas endiselt ning pisut raske oli sundida end mõnusast mugavusest välja märga ja pimedasse öösse astuma. Vaja oli veel arve tasuda. Kompasin enda taskuid ja ehmatusega avastasin, et olin rahakoti suurde kotti jätnud, mille aga harjumusest baari ette pingile olin jätnud. Kott pidi praeguseks läbimärg olema, koos sellega mu rahakott, koos raha ja dokumentidega. Hüppasin baaripukilt püsti, tormasin välja ja haarasin koti. Sisse valguse kätte jõudes nägin, et kott oli täiesti kuiv, nagu poleks sellele ainsatki piiska langenud.

*- kahju heaks tegemine

**- isik kes võtab halva enda peale

***-maagiline sõdalane, kes tuleb hävitada

Delfiinnaine

Steve oli California Ülikooli antropoloogia teaduskonna doktorant. Tema uurimus käsitles Yapi saare loodusressursside haldamist ning ta oli selle raames saanud tööd Yap Preservation Office’i juures. Selle juhataja Francis oli võtnud Steve’i enda hoole alla ning kohtles teda kui adopteeritud poega. Yapil on nali, et Mikroneesia perekond koosneb isast, emast, lastest ja antropoloogist. Steve oli Mikroneesia perekonna liige olnud viimased kaks kuud. Ta oli hea suhtleja ning tal õnnestus kohalike usaldus võita. Mikroneesialased on sõbralikud. Ilma igasuguse tagamõtteta, nad ei näe valget kui liikuvaid dollareid ja kui mikroneesialane lahkelt naeratab või lehvitab, ei taha ta mitte midagi. Samas tegeliku sõpruse, usalduse ja läheduseni jõudmine on naeratusest ja lehvitusest üsna kauged. Vähesed valged on mikroneesialaste sõpruse võitnud. O’Keefe’i fenomen ei seisnenud mitte selles, et ta hakkas laevaga kivirahasid Yapile vedama, vaid selles, et kohalikud austasid teda niivõrd, et nimetasid oma kuningaks. Kuidas ta selle saavutas – see ilmselt jääbki saladuseks. Steve’i see väga ei vaevanud. Ta oli rahul, et oli saavutanud nii suure usalduse, et täna õhtul oli ta kutsutud tuubaringi.

Steve’i vaevas hoopis Jennifer. Enne Steve’i lahkumist oli Jennifer ära sõitnud Euroopasse. Nende suhe oli jõudnud ummikusse, kust edasiminekuks oli kaks võimalust: abiellumine või lahkuminek. Nemad olid püüdnud kompromissi leida ning otsustasid “aja maha võtta”. Steve’ile tundus see piinavam, kui lahkuminek. Miskipärast oli tal ookeani ääres alati tunne, et just see mõõtmatu ja avar vesi on talt Jenniferi võtnud. Oli ta ju üle ühe ookeani läinud ja nüüd oli Steve justkui teise ookeani keskele vangistatud. Oi kui erinevad on need kaks: Atland ja Vaikne ookean ja ometi võivad nad korda saata samu asju. Eraldada ja liita, surma saata ja elus hoida, masendada ja inspireerida….Yapil leidis Steve korteri Worwoo külas, mis on Colonia’st umbes kolmekümne minuti tee kaugusel. Igal hommikul astus Steve oma korterist, mis oli õigupoolest väike puidust hütt, kaetud kookospalmi lehtedega, välja ookeani äärde hommikukohvi jooma. Palmi varjus, jalad soolases vees, tabas teda määratu igatsus millegi järele. Tema akadeemiline haridus ütles, et see on ürgne elamus, mida inimesed ikka on loodusjõudude läheduses tundnud, mille põhjal nad on lugusid ja legende loonud ning jumalusi välja mõelnud. Tema süda ütles, et see oli igatsus Jenniferi järele. Vesi mõjus talle nagu Pavlovi koerale kelluke, üks naise kuju valdas kõiki ta meeli ja kandis kaugele ookeani taha ning kui ta unelusest ärkas, oli kohv jahtunud ning aeg tööle minna.

Täna õhtul oli ta kutsutud tuubaringi. Võõramaalasi kutsuti sinna harva. Omadki võisid tuubaringiga liituda alles siis, kui olid selleks piisavalt küpsed. Tavaliselt on see onu, kes noormehe tuubaringi kutsub ning selle kutse saamiseks peab ta olema tõestanud, et oskab kanuud ja maja ehitada, suudab kala püüda ja tuubat lõigata. See on Yapi noormehe initsiatsioon. Võõrale on see seda suurem au, kuna talt ei eeldata ühtegi eelnevatest oskustest. Tuubaring on omamoodi küla parlament, kus tuuba joomise kõrval arutatakse kõiki tähtsaid küsimusi. Räägivad muidugi ainult vanemad mehed, vähemalt neljakümnesed, sest noorematel ei ole veel piisavalt tarkust ega kogemusi, et midagi ilmaelust arvata. Võõra ringi kutsumine tähendab, et ka tema pühendatakse arutletavatesse teemadesse ehk teda võetakse kui oma. Lisaks tehakse võõrale möendus selles, et erinevalt omadest ei pea ta oma tuubat kaasa tooma. Steve mõistis hästi et see on suur privileeg ning talle osutatud usaldus ja sellega kaasnev vastutus olid temas hommikust saadik ärevusest kerget iiveldust ja peapööritust tekitanud. Steve’i kannustas peamiselt lootus kuulda lugusid, mida mujal ei räägita, sest palju, mis tuubaringis kõneldi, jäigi sinna. Elav pärimus ja sügavaimad kultuurisaladused on tihti seal, kus kohalik joovasti ja mehed või naised omavahel.

Tavaliselt viis Francis Steve’i autoga koju. Mikroneesialased ei kõnni eriti. Sõidetakse kanuuga või kaasajal autoga. Suur osa ajast ollakse aga lihtsalt ühel kohal. Pole väga palju ruumi, kuhu minna, aga ennekõike on tegemist olulise maailmavaatelise eripäraga: milleks kuskile minna, kui kõik mis vajame on endaga kaasas. Milleks püüelda kuhugi mujale, kui kõik mis meid õnnelikuks teeb ja elu elamisväärseks, on meis enestes?  Steve’i lohutas mõte, et ehk kandub see filosoofia ka temale üle, sest praegu olid tema mõtted ja igatsused tihti kaugel suure vee taga. Tema kõndis palju. Täna oli ta töölt varem lahkunud ning sammus enda praeguse kodu poole. Päike paistis Steve’i kiilale pealaele ning ta mõtles, et ilmselt on ka see üks põhjusi, miks kohalikud palju ei kõnni. Ainult valge inimene on nii rumal, et praeb ennast vabatahtlikult päikse käes. Siiski oli kõndimine mõnus viis enda mõtteid mõelda. Steve mõtles tööst, mõtles lugudest mida siit ja sealt oli kuulnud ja mõtles Jenniferist. Tavaliselt olid ta mõtted selged ja korrastatud, igaüks ilmus omal ajal nagu vahisõdurid valvekorrale. Mida enam ta kõndis, mida enam päike teda kõrvetas, mida suuremaks muutus ärevus õhtuse tuubaringi tõttu, seda enam hakkasid Steve’i mõtted hüplema, segunema ja tahtmatult pähe pugema, justkui oleks vahirügemendis sõjaväeline riigipööre toimunud.

Poolel teel Steve’i koju asus baar, kus peeti kohalikke tantsuõhtuid ja kontserte. Tavaliselt oli see avatud vaid siis kui mõni üritus toimus. Mingil põhjusel oli baar täna lahti. Mõned kohalikud mehed mängisid piljardit ning baaridaam puhastas klaase ja sättis pudeleid riiulisse. Steve kiirendas sammu, sest mõte külmast joogist varikatuse all tundus hetkel innustavam kui olümpiamedal maratonijooksjale. Steve kartis, et äkki on tegemist mingi kinnise üritusega või jõuab baaridaam enne ära minna, kui ta kohale jõuab ning suur oli ta rõõm, kui väravast sisse keerates baaridaam rahulike ja enesekindlate liigutustega endiselt pudeleid riiulile sättis, justkui mingit pühalikku toimingut sooritades. Steve naeratas ja lehvitas kaugelt. Mikroneesialased ei naerata eriti, enda tunnustust ja toetust väljendavad nad kerge peanoogutuse ja mõminaga. Baaridaam noogutas. Steve jõudis baarini ja pärast minutilist hingetõmmet küsis endale külma Milleri õlle. Hea oli juua midagi tuttavat, midagi, mis meenutas koduseid maitseid ja lõhnu. Laisas pärastlõuna lõõsas liigutasid vaid kohalikud mehed aeg-ajalt piljardikiisid ning püüdsid palle ilmastiku tõttu kõveraks tõmmanud laual aukudesse lüüa. Steve pühkis otsmikult higi ja avas juba kolmanda õlle. Esimese jõi ta lõpuni enne kui jõudis leti eest lahkuda, teine kustutas janu ning kolmandat kavatses ta pikemalt nautida. Ta istus varikatuse alla, kust avanes vaade kogu territooriumile: lavale, tantsuplatsile ja piljardisaaliks kujundatud katusealusele. Keha jahenes ja mõtted selginesid. Steve’i mõtted rändasid müütilisi radu. Sõna otseses mõttes, ta meenutas erinevate piirkondade legende. Yapi saar koosneb õigupoolest neljast saarest. Igal saarel oma lugu. Steve teadis mitmeid Yapi ja Maapi lugusid, üsna vähe  Gagil-Tamilist, aga kõige enam paelus teda Rumung.

Äkki tundis Steve, et peab minema. Esmalt tualetti ja siis edasi kodupoole. Uuesti teel meenutas Steve Rumungi legende. Kõige eredamalt kangastus talle lugu delfiininaisest. Rumungi meestel on komme aeg-ajalt  päikeseloojangul rannas alasti tantsida. Üks uudishimulik delfiin tahtsid seda näha ning ta ujus selleks kaldale. Rannas võttis ta delfiininaha seljast ning muutus ilusaks naiseks, kes peitis ennast põõsastesse, et salaja meeste tantsu jälgida. Üks mees ei läinud sel korral tantsima, sest tal oli vaja kodus tuubat lõigata ning kookospalmi otsa ronides nägi ta delfiininaist rannas. Naine olid ilusaim, keda ta kunagi näinud oli ning nii sündmuse ootamatus, kui ebamaine ilu panid mehe õhku ahmima. Mees pidi kõvasti palmi ümbert kinni haarama, et nõrkevate põlvede tõttu mitte alla prantsatada. Teda täitsid õndsuslikud unistused ja ihad, ta mõnules hetke neis ulmades ning siis täitis teda vastupandamatu soov kaunis olevus endale saada. Välgu kiirusel valmis ta peas deemonlik plaan. Ta libistas end märkamatult ja hiirvaikselt tüve mööda alla ning hiilis randa, kus oli delfiini nahk. Kiiresti pistis ta selle korvi ning peitis end põõsastesse delfiininaist jälgima. Kui mehed olid pärast tantsu rannast lahkunud, tõusis uudishimulik delfiininaine enda peidukohast ja tahtis kiiresti ookeani naasta, et saadud elamusi teistega jagada, ent kuidas ta ka ei otsinud, ei suutnud ta nahka enam leida. Ta käis uuesti ja uuesti läbi sama maaala, kuhu oli naha jätnud, ent asjatult. Ta vaatas igasse põõsasse ja iga kivi alla, puistas liiva laiali ja kiikas puude okstesse, ent nahast ei olnud jälgegi. Nüüd tuli teda jälginud mees põõsastest välja ja pakkus kaastundlikult abi. Ta väljendas suurt osavõtlikust naise mure osas ja pakkus, et naine võiks ööseks tema juurde tulla, kuna läks juba pimedaks ja raske oli varje vaimudest ja inimesi puudest eristada. Naine võttis heatahtliku mehe lahke pakkumise vastu ning kui mees talle kodus imeilusa lava-lava kinkis, tundus mees lausa taevast saadetud päästeinglina. Naine käis mitmel järgneval päeval rannas kadunud delfiininahka otsimas, kuid asjatult. Üha väiksemaks jäi lootus kunagi tagasi ookeani pere ja sõprade juurde minna ning üha enam tundis ta sidet hoolitseva mehega. Naine jäigi mehe majja ning neil sündis kaks imeilusat tütart. Mees oli naisele lubanud kõike ja kõik mis oli mehe oma, oli naise oma, ainult ühe korvi kohta ütles ta, et sinna ei tohi naine kunagi piiluda. Tütred sirgusid nägusateks neidudeks, armastus ja iha lahtusid harjumuseks ning naise igatsus pere ja lähedaste järele kasvas magusaks valuks. Ookeani ääres tundis ta vaikset ängi, mis kasvas päev- päevalt väljakannatamuks piinaks. Mees oli üha enam ookeanil, tütred teistega mängimas ning naine jäetud üksi oma igatsuste meelevalda. Tegevus aitas ületamatu piinaga toime tulla ning nii ta küpsetas ja keetis, punus lava- lavas’id ja koristas kodu. Ühel päeval tõstis ta suurpuhastuse käigus seinalt korvi, millesse mees oli keelanud vaadata ning enne kui mehe keeld jõudis meenuda, oli ta juba korvist delfiininaha avastanud. Korraks käisid kui lained üle ta pea kokku ning tundus, et tema maailm variseb koost, kuid ennast kogudes mõtles ta, et on tänulik mehele hoolitsuse ja imeilusate tütarde eest ning ta ei kahetse ainsatki hetke kuival maal, kuid … nüüd on aeg lahkuda. Ta otsis kiiresti tütred üles ning rääkis neile kogu loo. Tütred olid kurvad ema lahkumise pärast ent mõistsid teda ning läksid teda randa saatma. Ema tõmbas delfiininaha selga ja kadus ookeanisügavustesse. Mees oli parasjagu ookeanil kala püüdmas, kui äkki hüppas delfiin üle ta kanuu. Mees mõistis, et naine oli korvi leidnud…Sellest ajast peale, ei sööda Rumungil delfiiniliha.

Steve tundis, kuidas joodud õlu ja lagipähe paistev päike tekitasid mõnusa reaalsuseteisenemise. Igal teisel juhul oleks see olnud ebameeldiv, aga tänase elevuse ja igastuse meeleolus oli see pigem päästerõngas. Päästerõngas, mis ei tõmmanud välja uputavast ookeanist, vaid viis otsejoones ulgumerele, üha kaugemale ja kaugemale. Eemale hetkest ja tolmusest teest, mida Steve tallas. Oma meeltes oli ta kusagil eemal üle ookeani lainetamas koos lugude ja legendidega. Kord kangastus ta meeltes delfiininaine, kord jälle Jennifer…endalegi ootamatult oli ta koju jõudnud. Ta polnud märganudki millal ta külapiirile jõudis, millal ta meestemajast ja Sunset hostelist möödus…aga kodus ta oli. Steve ei hakanud pikemalt pead vaevama enda kojujõudmise ime üle. Ta oli juba harjunud sellega, et Yap ei allu alati ratsionaalsele loogikale ega tema teravaksihutud analüütilisele mõtlemisele. Tal oli veel aega. Tuuba ringi oodati teda kella viieks, mis Yapil tähendas kõige varem kella poolt seitset. Steve viskas voodisse pikali. Pildid ta peas elavnesid ja Steve ei saanud enam täpselt aru, oli ta unes või ärkvel, oli ta kuival maal või ookeanil, oli see üldse tema…Kui ta silmad avas, oli päike allapoole vajunud ja kerge tuul tõusnud. See mõjus värskendavalt. Steve’ile meenus, et homme pidi ta meestega koos varakult kalale minema, mispärast ööseks pidi ta meestemajja jääma. Mikroneesialased usuvad, et ookean on armukade naine ning mees, kes eelmisel õhtul on enda naise e ookeani jaoks võõra naise juures maganud, mitte ainult ei saa kala, vaid tal on lausa ohtlik ookeanile minna. Nii magavad mehed enne kalale minekut meestemajas. Steve tõusis, pani vajalikud asjad korvi, ohkas justkui sportlane enne olulist sooritust ning astus majast välja. Päevane leitsak oli asendunud mõnusa soojusega. Päevane uim oli Steve’i peast kadunud ning ta tundis ennast eriliselt tõstetud meeleolus. Ta tundis end juskui Nobeli preemia laureaat teel autasustamistseremooniale. Ta jalutas laia naeratusega läbi küla ning talle tundus, et kõik on tulnud teda tee äärde tervitama ja olulisele teekonnale saatma.

Meestemaja juures istus paar nooremat meest, keda Steve ei tundnud. Mikroneesialastel on meeldiv komme ennast mitte teiste asjadesse segada. Steve oli juba harjunud sellega, et kui midagi öelda pole, ei ole vaja ka nn small talk’i ajada, mis Ameerikas oli möödapääsmatu viisakuse, harituse ja enesestlugupidamise märk. Ta istus sõnalausumata meeste juurde ja jäi ootama. Meestel oli tuuba kaasas. Tundus et nad pisut kõhklesid, aga pakkusid siiski Steve’ile ka. Tuuba ei maitse eriti hästi, ent Steve püüdis siiski teha head nägu ja tänas ning oleks peaagu langenud harjumuse küüsi hakata seltskondlikku vestlust arendama, ent nähes meeste äraolevaid ja asjalikke nägusid, loobus sellest. Varsti saabusid ka vanemad mehed ning hakati arutama küla elukorraldust, kalapüüki ja teisi olmelisi küsimusi. Mikroneesialaste vestlus on kui voogav jõgi, mis kord kiireneb, kord võtab hoogu maha, ületab mättaid ja vettelangenud puid ning kannab endaga kõike, millest veevoo jõud üle käib. Või on see ehk nagu elu ise, milles on nii kurbust kui rõõmu, tõde kui valskust, reaalsust ja illusioone. Nii põimisid vanad mehed igapäevastesse teemadesse vanu lugusid ja legende, mis põhjendasid tehtavaid otsuseid ja kinnitasid, et külaelu on endiselt õigel teel. Steve kikitas kõrvu alati kui mõistis, et mõnd etnograafilise väärtusega lugu pajatati, ent lood vaheldusid olmeliste küsimustega, üks lugu läks sujuvalt teiseks, nii et Steve’il oli raske järge pidada ning joodud tuubaga koos tekitas ümbritsev virr-varr veidra sürreaalse tunde nõnda et tegelikkus kippus käest kaduma. Steve tundis, et vajab pisut värskendust ning ta tõusis, et mereni kõndida.

Ta lootis pisut eraldatust ja ookeani värskendavat tuuleõhku nautida, ent randa jõudes nägi ta enda pettumuseks, et ta polnud üksi. Eemalt paistis inimfiguur. Mida lähemale Steve jõudis, seda veidramaks see too ilmutus muutus. See oli võrratult ilus naine, kes tundus Steve’ile kuidagi tuttav, see oli keegi keda Steve oli igatsenud, alati oodanud ja otsinud, see oli…Jennifer. See polnud võimalik, Steve ahmis õhku ja liikus juskui kuutõbine ihaldatud naise poole. Mida lähemale ta jõudis, seda selgemalt ta tundis ära kõik need jooned, mida ta nii väga armastas. Jennifer oli kaunim kui kunagi varem. Kuu valgustas teda ning Steve märkas…Jennifer oli pooleldi naine, pooleldi delfiin. Steve peatus kohkudes ning tahtmatult vallandus ta huulilt karjatus. Naine pööras oma pea tema poole ning nende pilgud kohkusid. Steve tundis et selles pilgus on tema õnn ja igavene õndsus ning ta peab selle naise endale saama. Ta sööstis paigalt ning püüdis Jenniferi haarata, ent viimane oli kiirem ning pages mehe käte vahelt pimedusse, jättes maha vaid delfiininaha. Steve otsis läbi kogu ranna, vaatas igasse põõsasse ja kivi taha. Rand oli inimtühi. Väsinult ja pettunult läks ta tagasi kohta kus oli Jenniferi näinud ning võttis maast hüljatud delfiininaha. Ta tõstis naha maast ning surus oma näo sellesse. Ta tundis selles selgelt Jenniferi lõhna…

“Ärka üles, lähme kalale!” Steve tegi silmad lahti. Võttis pisut aega, et mõista, kus ta on. Päike tõusis, mehed askeldasid meestemaja ees rannas kanuude kallal ning lõkke kohal kees kohvikann. Steve ajas end pikkamööda kõvalt asemelt püsti ning tundis, et pea on pisut uimane, vist sai tuubaga liialdatud. Ja see päike. Siis meenusid öised sündmused…kas?…kuidas?…kanuude juures askeldavate meeste kannatamatud näod tõid Steve’i tänasesse. Ta tõusis püsti, pani särgi selga ning asutas ennast minekule. Meestemajast välja astudes märkas ta silmanurgast seinal rippuvat korvi, millest rippus välja…delfiininahk. Steve peatus. Korraks arvas ta ennast tundvat Jenniferi lõhna…”Tuled või!”. Steve astus majast välja. Merele.