Lugesin hiljuti nõiajahist XVII sajandi Inglismaal ja kangesti tuli Ojasoo saaga meelde. Mitte sellepärast, et peaksin Ojasood süütuks kannatajaks, nagu nõiaprotsesside ohvrid, vaid selle innukuse tõttu, millega Matthew Hopkins XVII sajandi Ida-Inglismaal ja ajakirjandus XXI sajandi Eestis patustajaid võlla vedasid. Ojasoo juhtumist ei taha ma midagi kirjutada, kuna aga piisavalt on aega mööda läinud, on mõistlik selle loo näitel püstitada mõned üldisemad küsimused.
Mis on kurjast kirjutamise eesmärk?
Eeltoodud nõiajahi paralleel tekkis seetõttu, et minu jaoks jäi Ojasoo (on jäänud ka mitme muu) loo juures arusaamatuks, miks sellest (just nõnda) kirjutatakse. Jah, ma saan aru, et paljudel tekib kohe raevukas küsimus, kas peaksime vägivalla kinni mätsima ja laskma kurjategijatel ausa mehena ringi käia. Ma ei taha seda väita. Ent loobugem hetkeks emotsioonidest ja mõelgem pisut üldisemalt, kuidas üks või teine infoväli toimib.
Lihtsalt uudisekünnist ületava loo kajastamine võib olla ammendav põhjus n-ö kollasele ajakirjandusele, kvaliteetajakirjandusel võiks iga loo puhul olla mingi üldisem, kaugem ja suurem eesmärk.
Ilmar Raag on filmis „August 1991“ Hagi Šeini suhu pannud umbes sellised sõnad: „Ajakirjanduse eesmärk ei ole konfliktide suurendamine.“ Kas ojasoolike lugude kajastamine suurendab või vähendab konflikte? Kas terrorismist kirjutamine vähendab rünnakuid? Empiirilised andmed pigem ütlevad, et ei.
Juba mainitud Ilmar Raag on kirjutanud ajakirjas Akadeemia (11/2011), kuidas suitsetamist hukkamõistval kampaanial oli hoopis vastupidine mõju. 1970ndate alguses viidi Rahway föderaalvanglas New Jerseys läbi programm „Scared Straight!“, mille eesmärk oli seadusega pahuksisse läinud noortele näidata reaalse vangla jubedusi eeldusega, et siis nad kindlasti ei taha vanglasse sattuda (sarnaseid programme tehakse veel tänase päevani). James Finckenauer uuris 1982. aastal programmi mõju ning leidis, et programmis osalenute hulgas oli vangistusse sattunud noorte hulk suurem, kui sarnase taustaga võrdlusgrupis, kes vanglaekskursioonidel ei käinud.
Massachusettsi ülikoolis tehti ulatuslik uurimus, mille käigus uuriti suurt hulka erinevaid ettevõtteid ja üksikisikuid, kes kõik tahtsid läbi viia mingisuguse muutuse, alates kaalu langetamisest lõpetades tootmise ümberkorraldamisega. Summeeriti kõige olulisemad tegurid. Üheks neist osutus infoväli. Ehk mida enam edastatakse soovitud tulemust, seda suurem on tõenäosus tulemuse saavutamiseks.
Sellest tulenevalt toimib kurjategijatest, terrorismist ja muudest pahedest infovälja loomine soovitule vastupidiselt, suurendades tõenäosust nende nähtuste sagenemiseks. Heas usus ja suure üldsuse heakskiidul kirjutatud lood kurjategijatest, vägivallatsejatest, liiklushuligaanidest jne toimivad omamoodi Trooja hobustena, kandes kingituses linnaväravaist sisse ka vaenuväe.
Kas siis ikkagi peaks vaikima kurjadest tegudest? Ma usun, et ei, ent selle asemel, et siunata pahasid ja arutleda mitu vitsahoopi, mitu aastat või eurot on õiglane karistus, võiks keskenduda tekkinud/tekitatud kahjule ning selle heastamisele. Mida me saame teha, et ohver saaks edasi elada, et kahju tekitaja saaks kahjud hüvitada ning et enam selliseid asju ei juhtuks?
Mida ohver vajab?
Siit jõuamegi järgmise olulise küsimuseni: mida vajab kuriteo ohver? Eestis pole ulatuslikku ohvrivajaduste uurimust tehtud, küll aga on mujal maailmas seda üsna palju uuritud.
Populaarse arvamuse kohaselt on ohvri peamine vajadus kurjategija karistamine (vähemalt lubab seda järeldada kuritegude ajakirjanduslik käsitlemine, kus peamiselt kajastatakse, mida kurjategija on teinud ja kui suure karistuse ta peaks selle eest saama). Maailmas tõenäoliselt tunnustatuimad ohvrivajaduste uurijad Lawrence Sherman ja Heather Strang on aga mitmes uurimuses reastanud ohvrite vajadused ning kurjategija karistamine ei ole esimene vajadus ega isegi mitte esiviisikus (ehkki ohvrid on ka seda enda vajadusena nimetanud).
Esimesed on turvatunne, juhtumi mõistmine või mõtestamine, tekitatud kahju hüvitamine, kurjategija vabandus ja võimalus lahendusprotsessis osaleda. Just viimase välistab kriminaalmenetlus peaaegu täielikult. Olen ise ohvrina ühes menetluses osalenud ning minu rolliks jäi pelk tunnistuste andmine. Peamine tegevus ja tähelepanu on kriminaalmenetluses suunatud kurjategijale.
Selles osas on näiteks lepitusmenetlus oluliselt lähemal ohvri vajadustele, kuna ohver saab määrata tingimused, mille korral ta nõustub lepituskokkulepet tegema. Lepitusmenetluse olemuse mõistmine on minu jaoks järgmine küsimus.
Mis on lepitus?
Ojasoo juhtum andis hästi aimu sellest, et lepitust mõistetakse üsna vääriti. Ilmselt on vähemalt osaliselt selle põhjus puudulik kommunikatsioon ning tõsiasi, et lepituse olemust ja eesmärki ei ole laialdasemalt piisavalt tutvustatud.
4. juulil 2016 kirjutas üks anonüümne ohver Eesti Päevalehes, et on oluline, et kurjategijat nimetatakse just nõnda ja juhtum ei laheneks lepitusega. Lepituse (lepitusmenetluse tähenduses) algvorm kannab inglise keelset nimetust victim-offender mediation (ohvri ja kurjategija vahendamine) ehk kurjategija on sellena määratletud par excellence.
Võib-olla pole eestikeelne nimetus lepitus kõige õnnestunum, sest kannab pigem emotsionaalseid konnotatsioone ning jätab mulje pehmest reageeringust kuriteole. Tegelikkuses on tegemist just kurjategija jaoks palju rängema karistusega kui rahatrahv või vangistus (mis teatavasti ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust, vaid pigem suurendab). Lepituse käigus peab kurjategija ohvri ees reaalselt vabandama ja tekitatud kahjud hüvitama (kriminaalmenetluse kulud ja tsiviilhagid jäävad enamikel juhtudel tasumata ja puudub ka efektiivne võimalus neid kulusid välja nõuda).
Ennekõike on aga lepitus just ohvri huvides. Lepitus kui meetod kuulub taastava õiguse paradigmasse, mis on alternatiivne konfliktile lähenemisviis. Karistava õiguse küsimused konflikti korral on: kas on toimunud süüline tegu, kes on süüdi ning milline on süüle proportsionaalselt vastav karistus. Taastava õiguse küsimused aga: milline kahju on tekitatud, kes on kahju kannataja ning kuidas kahju heastada. Seepärast on taastav õigus ning selle raames ka lepitus just ennekõike ohvri huvides.
Kas lepitusmenetlus alati suudab neid eesmärke realiseerida ning kas iga juhtum, mis praegu lepitusele saadetakse, selleks tegelikult sobib (lepitus ei ole imerohi iga juhtumi puhul), on omaette teema.
Kuidas vähendada kurjust?
See, kes oskaks sellele küsimusele vastata, vääriks ilmselt Nobeli preemiat. Samas on piisavalt empiirilisi andmeid tõhusamate ja vähemtõhusate kuriteole reageerimisviiside kohta. Michel Foucault kirjutab raamatus „Valvata ja karistada. Vangla sünd“, et vangistust peeti juba selle tekkides ebaefektiivseks karistusviisiks, hilisemad valdkondlikud uurimused on pidevalt seda tõdemust kinnitanud.
Vangla on ilmselt möödapääsmatu teatud isikute puhul, kes on ühiskonnale ohtlikud, ent oodata vangla tervendavat mõju väheohtlike isikute puhul ei ole ainult naiivne, vaid lausa ühiskonnavaenulik. Vangla mõju on üldjuhul antisotsiaalne ning vangistus suurendab, mitte ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust.
Endine riigikohtu esimees Märt Rask on öelnud, et eestlased on karistamise usku ja usk on tihti pime, salates ilmselgeid fakte, mis on uskumusega vastuolus. Kurjuse vähendamiseks on meil vaja usuvahetust. Selmet uskuda karistamise imeväesse, võiksime rohkem arvesse võtta adekvaatsete uurimuste andmeid ning sellele vastavalt korrigeerida enda reaktsioone kurjadele tegudele.
Ennekõike on vaja võimaldada igal kurja teo sooritajal võtta vahetu vastutus kas kannatanu või kogukonna ees ning hüvitada tekitatud kahju kas otseselt või kaudselt. Seejärel on vaja kogukonnal leida võimalusi ka eksinute taasühiskonnastamiseks. Esmalt seepärast et kogu- ja ühiskonna heaolu sõltub suuresti üldisest rahust ehk sellest, kui suur on ühisellu integreeritute ja sellese panustajate hulk. Häbimärgistatud ja hüvedest eemale aetud patused on ühel hetkel nii heaolu- kui ka turvarisk.
Teiseks on kurjategijate kohtlemine omamoodi ühiskonna tervise indikaator. Jaan Sootak on kirjutanud raamatus „Kuri karjas“, et mida arenenum on ühiskond, seda leebemad on karistused, sest suudetakse rohkem andeks anda. Võib-olla ei ole vaja hinnata karistuse leebust ja rangust (see väljendab justkui absoluutse monarhi armulikkust), vaid pigem võiks hinnata nii kuriteole reageerimise kui kurjategija taasühiskonnastamise tõhusust.
Peamised kriteeriumid võiksid olla: kuivõrd reageering kuriteole heastab tekitatud kahju, taastab ohvri ja ühiskonna jaoks kuriteole eelnenud (või üldiselt normaalseks peetava) olukorra ning kuivõrd aitab reaktsioon vähendada toimunud teo kordumise tõenäosust.