Vandeadvokaat Tambet Laasik on ette võtnud tänuväärse töö kannatanute kaitseks ning kirjutanud mitmeid artikleid (ERR 19.09.2019; 30.09.2019 ja 15.04), milles käsitleb probleeme, mis kaasnevad lepituse ja laiemalt taastava õiguse rakendamisega lähisuhtevägivalla juhtumite korral. Võimalik aga, et eestikeelse materjali puudusest sisaldavad tema artiklid mitmed väärtõlgendusi. Püüan siinkohal pisut seda puudust parandada.

Mis on taastav õigus?

Laasik kirjutab: “Taastava õiguse keskne teoreetiline eeldus on kannatanu soov leppida.” Kahjuks ei esita ta allikat, kust selline väide pärineb. Olen taastavat õigust õppinud Inglismaal ja Kanadas, olnud töövarjuks Inglismaal ja Saksamaal, osalenud mitmes rahvusvahelises projektis, teinud välitöid Austraalias, Mikroneesias, Lõuna- Aafrika Vabariigis, Tansaanias ja Uus-Meremaal ning mul on väike raamatukogu taastava õiguse peamiste tekstidega, kuid mulle teadaolevalt on taastava õiguse eeldused ja eesmärgid midagi muud.

Taastav õigus eeldab kolme küsimuse esitamist:

• Milline kahju on tekitatud?
• Kes on kahju kannatanu(d)?
• Kes on vastutav(ad) kahju heastamise eest?

Iga taastava õiguse praktika peab lähtuma sellest, kas ja kuivõrd see heastab tekitatud kahju ning üksnes niivõrd on mõni praktika taastav.[1]

Paraku pole see veel kaugeltki mitte kriminaalmenetluse ehk tegelikult sügavamalt õigusfilosoofia tegelikkus.

Markantne näide selle kohta esitati 10.oktoobri 2018 saates “Pealtnägija”. Põllumeestelt peteti hulk vilja välja ja raha jäeti maksmata. Kamp saadi kätte ja kaks meest pandi kinni. Kurikaelte kappidest koguti ligi 200 tuhat eurot. Õigus mõistetud. Paraku kannatanud ootasid ja ootasid oma raha, aga ei kippu, kõppu ega kopkatki.

Taastava õiguse eesmärgid on:

• võimalikult suures ulatuses konflikti/kuriteo läbi tekitatud kahju heastamine;
• kahjutekitaja/kurjategija poolse vastutuse võtmise võimaldamine ja toetamine;
• kõigi osapoolte aktiivne aga vabatahtlik osalemine;
• kahju tekitamise/kuriteo kordumise tõenäosuse vähendamine ja kogukondliku rahu taastamine/loomine.[3]

Nende eesmärkide alusel praktikate hindamise juures tuleb arvestada, et need on ideaaleesmärgid. Nagu spordis võit. Kui alati ei ole kõik eesmärgid sajaprotsendiliselt saavutatud, ei tähenda see läbikukkumist.

Oluline on mõista, et taastav õigus ei ole eraldi õigusharu, ega meetod või praktikate kogum. Taastav õigus on pigem viis, kuidas konfliktidele lähenetakse ning selle määr erinevates konfliktilahendusviisides on erinev. Küsimus pole nimetuses, vaid lähenemises.

Mis on lepitus?

Lepitus on taastava õiguse üks praktikaid, mis on iseäranis levinud Euroopas, eriti Põhjamaades (kõige enam Norras ja Soomes), kus esimesed katsetused tehti juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Selle praktika ingliskeelne originaalnimetus on “mediation” (kriminaalmenetluses “victim-offender mediation”)[4], tõlkes pigem vahendus.

Eesti keeles on tulnud käibele mõiste “lepitus”. Miks? Ei tea. Üksjagu segadust see tekitab. Mitmed kriitikud arvavad, et lepituse eesmärk on ära leppimine või lausa leppimine, allaandmise või kohanemise tähenduses. See ei ole lepitus ega taastav õigus.

Lepitus on erimeelsuse või konflikti lahendamise protsess, mille käigus kolmanda, neutraalse osapoole abil püütakse jõuda kokkuleppeni. Lepituse eesmärk on kokku leppimine, mitte ära leppimine (viimane pole küll välistatud, aga pole peamine eesmärk ning tuleb kõne alla ainult siis, kui see on mõlema osapoole soov ja juhtumist tulenevalt sobilik).

On erinevaid lepitusi.[5] Oluline vahe on lepitusel kriminaal- ja tsiviilmenetluses. Neis on lepitus erineva eesmärgi ja sisuga. Nimetuse sarnasus võib segadusse ajada, aga mõlemat reguleerivad erinevad seadused (vastavalt siis kriminaalmenetluse seadustik KrMS ja tsiviilmenetluse seadustik TsMS) ning sealt saab üsna selgelt aimu, mil määral saab ühte või teist lepitust seostada taastava õigusega.

Taastava õiguse oluline printsiip on kannatanu osalemise vabatahtlikkus. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb selgelt, et lepitusmenetlusse saab suunata juhtumi vaid poolte nõusolekul (KrMS § 203² lg1).

Seevastu tsiviilmenetluses võib kohus kohustada osalema lepitusmenetluses (TsMS § 4 lg 4)[6]. Tõsi, seadus suunab kohut arvestama asjaolusid ja otstarbekust, ometi võib julgelt öelda, et mõlema menetluse taastava õiguse määr on kasvõi ainult selles aspektis erinev.

Kellele kuulub konflikt?

Loomulikult mõjutab lähisuhte- ja igasuguse vägivalla ohvri agentsust hirm, võimalik et materiaalne ja/või emotsionaalne sõltuvus jne. See on tõsine ja ulatuslik küsimus, sest täpselt samamoodi peame arvestama vägivallatseja agentust mõjutanud teguritega[7] ja samal ajal jääma selle juurde, et eeldame ikkagi isikute vaba tahet, vastasel juhul väljume juba lääneliku õigussüsteemi piiridest.

Mis on siis lahendus? Jätame osapooled kõrvale ja saadame professionaalid (advokaadid) omavahel vaidlema? Isegi kui kurjategija jätame skeemi alles ja asendame kannatanu esindajaga, ei ole see lahendus kannatanu huvides.

Advokaat võib edukalt esindada kannatanu õiguslikke huve, kuid ükski professionaal ei saa esindada lõpuni inimesi isiklikke vajadusi.

Õigus ise enda vajadusi väljendada on taastava õigus fundamentaalne printsiip. See baseerub Norra sotsioloogi Nils Christie “konflikti kui omandi”[8]kontseptsioonil. Konflikt on osapoolte oma ning seeläbi on ennekõike neil endil õigus see lahendada. Christie järgi toimus ühel hetkel ajaloos konflikti varastamine, kus konflikti (vähemalt kuriteo) “varastab” osapooltelt riik. Enam ei ole osapoolte endi asi, kuidas erimeelsus või tüli lahendada, seda reguleerib seadus ja jõustavad professionaalid.

Sellel on palju positiivseid põhjendusi ning ei Christie ega keegi teine taha riiki kuritegude lahendamise protsessist välja jätta. Probleem on aga selles, mida enam riik pildile pressib, seda vähem mahub sinna kannatanu. Taastav õigus taotleb konfliktide lahendamist, mille puhul inimesed ise omavahel suhtlevad, ilma juriidilise kantseliidi ja ametliku külmuseta, kus on päris tunded ja tegelikud vajadused, kuid kus tagatakse osapooltele vajalik professionaalne tugi ja turvalisus.

Lahenduseks võib olla nn demokraatlik professionalism, mille puhul professionaalid osalevad protsessis, ent protsess ise on tehtud võimalikult lihtsaks, inimlikuks ja kõigi jaoks hallatavaks. [9]

Millised on kannatanu vajadused?

Ehkki Eestis ulatuslikult kannatanute vajadusi uuritud ei ole, on piisavalt alust arvata, et suuresti on need vajadused universaalsed ja võime lähtuda mujal maailmas tehtud uuringutest. Lawrence Sherman ja Heather Strang on kahe aastakümne jooksul läbiviidud uurimuste põhjal kokku võtnud kannatanute vajadused ja ootused:

• informeeritus;
• osalemine;
• emotsionaalne taastumine ja vabandus;
• materiaalse kahju heastamine;
• õiglus ja lugupidamine.

Sherman ja Strang leidsid ühtlasi, et taastava õiguse protsess vastab olulisel määral enam ohvrite vajadustele ja ootustele, kui tavaline kriminaalõigus protsess. Emotsionaalse taastumise üheks mõõdikuks oli hirm ning uurimused näitasid, et vägivaldsete kuritegude korral taastava õiguse protsessis osalenutest kartis, et kuritegu võidakse sama isiku poolt ohvrile uuesti teha 14 protsenti, kriminaalõigusprotsessis osalenute hulgas oli vastav näitaja 39 protsenti.

Hirm on tihti peamine takistus, mis piirab ohvri tervenemist. Samuti vähenes taastava õiguse protsessis osalejate viha 63 protsendilt 29-le ning 46 protsenti osalenud kannatanutest tundsid, et nad on emotsionaalselt taastunud.[10]

Kas taastav õigus aitab kurjategijal enam vastutust võtta?

Taastava õiguse rakendamise möödapääsmatu eeldus on kahjutekitaja/kurjategija poolne vastutuse võtmine ja lepitus ei ole lotovõit. On asjatundmatu arvata, et kurjategija eelistab karistuse asemel kannatanule silma vaadata (antisotsiaalse isiksusehäirega isikud on erijuht).

Taastava õiguse kaasaegse rakendamise esimese kirjeldatud juhtumi üks antikangelasi, Russ Kelly on öelnud, et kannatanutega kohtumine oli tema terve elu üks raskemaid asju.[11] Taastava õiguse eripära on, et see eeldab otsest vastutust kahju heastamise kaudu kannatanu ees, mitte abstraktset vastutust karistuse kandmise kaudu riigi või seaduse ees, millest kannatanul (tegelikult ka mitte kellelgi teisel) pole mingit kasu

Kas taastav õigus sobib lähisuhtevägivalla juhtumite korral?

Eestis ei ole mingit õiguspoliitilist kokkulepet, et lähisuhtevägivalla juhtumite puhul rakendatakse just lepitusmenetlust (tegelikult jõuab lepitusmenetlusse ainult 20 protsenti registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumitest),[12] aga mingil põhjusel on tekkinud tava, et lepitusmenetlusse suunatakse peamiselt juhtumid, mis on seotud tuttavate vahelise vägivallaga.

Ega see nüüd väga erakordne ei ole. Põhjamaades piloteeriti esimesi projekte juba 1980. aastatel ning lepituse rakendamine ka lähisuhtevägivalla juhtumite korral on kasutusel paljudes maailma riikides.[13] Siiski on tõsi, et sellesse suhtutakse suure ettevaatusega.

Lõppeks pole ju küsimus ühe või teise lähenemise sobimises või sobimatuses. Küsimus on hoopis selles, mida teha, et meie kodud oleks turvalised? Lastele. Naistele. Meestele. Ilmselt pole olemas imerohtu.

Kangemad karistused?[14] Need Annavad lühiajalise efekti ja karistatud isikute korduvkuritegevuse tõenäosus on suurem kui mittekaristatutel.[15]

Lähenemiskeeld? Kuidas tagada, et see tegelikkuses ka kehtib (vt näit “Vägivalla ohver: kannatanul on kohustused, kurjategijal õigused” EPL 09.04.2020)? Paneme iga vägivallatseja juurde kriminaalhooldaja ja politseiniku, kannatanule kolivad koju advokaat ja terapeut? Kas me pärast veel selles ühiskonnas elada ka tahame?

Ma usun, et kõige enam on abi taastavast õigusest kõige üldisemas mõttes, kaasates kõiki vajalikke osapooli ning rakendades kõiki vajalikke meetmeid. Kui vaja, siis vangistust, kui kohane, siis karistust, kui lubatud, siis lepitust. Mis vägivalda vähendab, on õige, ja mis mitte, on vale.

Taastava õiguse rakendamist lähisuhtevägivalla juhtumite puhul uurinud Julie Stubbs soovitab arendada hübriidmudeleid.[16] Ehk on meil ka mõistlik enda teenuse reklaamimise ja teiste vigade otsimise asemel keskenduda koostööle? Vägivallatus pole nende, vaid meie asi. Mitte kannatanute, kurjategijate ega pelgalt professionaalide, vaid meie kõigi asi.

Kalmet ütles intervjuus Postimehele: „Praegu on bränd Tallinna Linnateater tugevam kui sisu. Ühel hetkel saab publik aru, mingi aeg toob see bränd veel publiku saali, kuid me ei saa lõputult publikut petta.“

Pisut kaheldava kuulsusega eneseabigurul Harv T. Ekeril on arvestatava sisuga näide: palju on neid, kes suudavad teha parema hamburgeri kui McDonaldsis, ent pole kedagi, kes suudaks teha edukama kiirsöögiketi. Meie oma Nehatu oli ju maitselt palju parem, kas keegi veel mäletab?

Kui Kalmet Linnateatris alustas, oli Nehatust järgi veel kaubamärk. Kahjuks ei osutunud see kaubamärk sama tugevaks kui Linnateatri oma ning Kalmeti põlvkond peab hamburgeri sünonüümiks pidama McDonaldsit – mitte sisu, vaid kaubamärki. McDonalds on üksnes üks näide lõputust edulugude reast, kus kaubamärk on jätkusuutlikkuse ja edu garantii, mitte sisu ega maitse.

Minu jaoks on Eestis väga hinnatud teater NO99 ennekõike edukas turundusprojekt. Ojasoost (muidugi koos Semperiga) kõvem margilooja on teatrimaastikul üksnes Peeter Jalakas. See on muidugi maitse küsimus, ent pole võimalik alahinnata turunduslikku nutikust, mida NO99 enda sisu edastamiseks üles on näidanud. Ning mida tugevamaks on saanud kaubamärk, seda enam on hakatud hindama sisu.

Seega Kalmet eksib, kui arvab, et kaubamärk ja eksperimentaalsus on vastuolus („Samuti väitis Henrik Kalmet, et praeguses linnateatris polegi kunstilisi ebaõnnestumisi, sest teater ei julge eksperimenteerida“, Postimees 10. aprillil 2017). Teatri jätkusuutlikkuse seisukohalt ei ole esmatähtis mingi kaubamärgist lahus oleva sisu tootmine, vaid tugeva ja usaldusväärse kaubamärgi loomine, mille kaudu saab isegi kahtlase kunstilise väärtusega sisu edastada.

Õigupoolest pole võimalik luua kaubamärgivaba sisu: Hermaküla, Ird, Panso, Pinna ja Unt – kõik on kaubamärgid, keda ennekõike nendega ka teatakse. Väiksem osa inimesi teab nende tegemiste sisu.

Kaubamärk loob ootused ja hindamiskriteeriumid sisule. Kaubamärk on kui prillid, mille läbi sisu vaadatakse ning kõik paistab seda värvi, millised on kaubamärgi klaasid. Selle kohta on tehtud palju eksperimente, kuidas isegi inimeste maitsmismeel muutub vastavalt sellele, mida nad arvavad end söövat. Me näeme asju vastavalt teadmistele ja hindame kunsti vastavalt selle teadaolevale väärtusele e kaubamärgile.

Miks me sellest kõigest üldse räägime? Eestis on tuhandeid organisatsioone, kes igapäevaselt tegelevad sarnaste juhtimis- ja organisatsioonikultuuri küsimustega. Need ei ületa uudisekünnist. Miks käesolev teema on praktiliselt igas meediaväljaandes? Kalmeti kaubamärgi pärast.

Linnar Priimägi on öelnud, et selleks et algatada mõni ühiskondlik diskussioon, peab olema „keegi“. Kalmet on suutnud endast luua piisavalt tugeva kaubamärgi ehk saanud „kellekski“, mis annab talle voli kõnelda… ning paradoksaalsel kombel võidab kogu sellest arutelust kõige enam Kalmeti kaubamärk.

Või siis ongi kogu see komöödia Kalmeti osav kaubamärgi tugevdamise kampaania?

Umbes aasta tagasi istusin Havanna ülikooli pargis ja lugesin W.S.Maughami “Kokkuvõtteks”. Maugham tõdeb, et inimese põhiolemus on vastuolulisus. Olen temaga nõus. Eriti vanglas töötamise aegu üllatusin uuesti ja uuesti – kui mitu erinevat loomust võib ühes inimeses olla! Kurjategijates (ja tihti ka kangelastes) on need vastuolud suuremad, ent omased meile kõigile.

Oleme samal ajal patused ja pühad. Simul iustus et peccator.

Naiivsele kunstile on omane näidata inimest musta või valgena, kangelane on kas heavõi halb. Ka juriidikas, sotsioloogias või poliitikas on selline naiivsus üldiselt heaks kiidetud. On palju lihtsam elada ühiskonnas, kus on selge, kes on hea ja kes halb.

Elu aga sellele duaalsusedogmale ei allu. Elus on rohkem värve ja need on omavahel segunenud.

Kui Edward Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad.

Castro surm lõi analüütikud suhtumises tema olemusse kahte leeri. Edward Lucas kirjutab: “See, et halvad inimesed on võimelised korda saatma tähtsaid ja huvitavaid asju, ei ole paradoks. Kohutavad inimesed on harva igavad ning kui piisavalt kaua võimul olla, juhtub ilmselt kuskil midagi head.” (PM 29.11.16) Ma usun, et Lucas arvab ennast heade inimeste hulka, ent kas ta annab endale aru, et nii nagu halvad inimesed võivad (võib-olla isegi tahtmatult) midagi head teha, võivad head ka midagi halba ja isegi palju halba korda saata.

Kumb on siis parem, kas hea inimene, kes teeb halba või halb, kes teeb head?

Ma ei tea Castrost palju ja pole ka väga püüdnud teda mõista, küll aga olen püüdnud mõista kuubalaste suhtumist temasse. See on igal juhul vastuoluline.

Kui Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad. Küsisin just ühelt Kuuba kunstnikust sõbralt, millised on Havannas meeleolud. Ta vastas, et valitseb üldine lein ja lugupidamine Castro suhtes. Ta väljendas isiklikku lootust, et Kuuba jääb ka edaspidi endiseks, selliseks nagu me seda tunneme.

Kuubalased on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi.

Olen Kuuba kunstnike, kuraatorite ja kirjanikega üsna palju suhelnud. Poliitikast nad eriti ei räägi. Mine tea, miks. Ma ei tea, kuidas kohalikud tajuvad ”revolutsioonikomiteede” CDR-ide haaret ega ka seda, kui palju igas seltskonnas võib agente olla.

Igatahes on mulle teadaolevad hoiakud Castro suhtes nii mustad kui ka valged ja seda ühekorraga ja samal ajal. Ta oli kuubalaste jaoks kangelane ja kurjategija.

Kuubalased on muidugi ise sama vastuolulised ning selles mõttes saan ma Lucase pahameelest aru. Kuubalased lihtsalt ei allu kapitalistlikule õnne mudelile.

Nad on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi. Nad on kadestusväärselt loovad ja seda loomingulise piiratuse ning kontrolli tingimustes.

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Kunstnikud on omamoodi ühiskonna termomeeter, nad justkui tajuvad esimestena muutusi ja nende olemust. Kuuba kunst on ääretult tundlik kõige suhtes, mis ühiskonnas aset leiab ning seda eriti delikaatsel ja nüansirikkal moel.

Kunstnik Sandra Ramos on paljudel enda maalidel kujutanud Fidel Castrot. Raske on täpselt öelda, kuidas. Ta on koomiline, ohtlik, domineeriv, pelutav. Tal on palju tahke ja mitmeid värve (ehkki Ramos kasutab Castro kujutamisel üsna väheseid).

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Ramose maalidel on Castro inimene, kõige sellega, mis ta oli ja, mida tegi. Nagu me kõik.

Avaliku arvamuse tandril käib lakkamatu ja halastamatu partisanisõda erinevate ideoloogiate vahel. Kommentaariumite hämaraist põõsaist tulistavad osavad sõnasnaiprid iga teisitimõtleja pihta. See on kompromissitu sissisõda, kus raske on eristada sõpra vaenlasest ja seltsimeest okupandist.

Nagu Mihkel Mutt kirjutab: sõimata saavad kõik. Esmalt rünnatakse sisu – ikka saavad teised valesti aru –, teiseks minnakse autori kallale – kes ta üldse on, et midagi arvata (Mihkel Mutt on kirjutanud selleks tänuväärse juhise) – ja kui midagi muud pole öelda, siis võib otsida, stiili-, kirja- ja võõrsõnade kasutamise vigu. Ikka ja jälle püütakse määratleda rindejoont, on see siis sõda eestivaenulike ja eestimeelsete (Peeter Espak, Postimees, 31.7.2017), läänemeresoomlaste ja euroopa-eestlaste (Valdur Mikita, Postimees, 25.2.2017) või veel kellegi kolmandate, neljandate või neljasajaviiekümnendate vahel?

Või on üldse tegemist universaalse ja absoluutse kurjuse invasiooniga (nagu kirjutab Eero Epner Postimehes 8.9.2017)? Ammu enam ei saa aru.

Kõigi sõda kõigi vastu

Rindejoon muutub, vaenlastest saavad ühes võitluses sõbrad ja seltsimeestest teises terroristid. Loodus ja loomus on viimsed võitlusväljad, kus lahinguid peetakse iga jalatäie maa eest. Kes suudab tõestada, et looduses sugusid ei esine (Mari-Liis Sepper, Sirp, 31.3.2017), kel õnnestub paigutada kultuuriuniversaalid kosmoloogilisse korda (Lauri Vahtre, Postimees, 25.3.2017). Baudelaire’i järgi on tegemist XVIII sajandist pärit eksitusega, mil loodust võeti kui kõige võimaliku hüve ja ilu alust, allikat ja põhitüüpi (essee „Minkimise ülistus“). Baudelaire kirjutab, et loodus pole midagi muud kui omakasu hääl. Ilmselt on sedasama ka arvamused, mis loodust püüavad okupeerida.

Olukorras, kus käib bellum omnium contra omnes*, pole lootust leida ei teed, tõde ega elu. Lõpuks on iga võitleja iseennast okupeerinud ning vabaduse arvamusele ohvriks toonud.

Pelgupaik arvamussõjapõgenikele

Seepärast tahaks eemalduda, pageda ja peituda. Tahaks tingimusteta kapituleeruda, deserteeruda, hakata pühendunud patsifistiks igasuguse arvamuserinevuse suhtes.

Ent kuhu on pageda? Igasugune ajatu tõde või selle püüdlus on vahetatud päevapoliitiliseks peenrahaks. Kunst kui säärane on hipsterite poolt mugandatud sotsiaalpoliitiliste triviaalsuste representatsiooniks (v.a. muusika, kuna, nagu Gustav Temple kirjutab, on see „silent tribe“).

Arvamuste paljususe ehk sisu ülekülluse olukorras võiks olla leevenduseks puhtasse vormi põgenemine. Arvamuspagulastele võiks pakkuda varju üks korralik camp-oaas.

Susan Sontag nimetab homoseksuaale maitsearistokraatideks, kuid tänaseks on homokultuur enda „siniverelisuse“ minetanud ning vahetanud kunagise camp-maitse ja kultuurielitaarsuse välja õiguslike ambitsioonide vastu. Jäänud on veel vaid dandy’d, kes Baudelaire’i järgi esindavad seda, mis inimlikus uhkuses on parimat, seda tarvidust, mis tänaste seas on haruldane: rünnata ja hävitada triviaalsust (essee „Dandy“). Dändism sündis XIX sajandi industriaalse progressiühiskonna protestina ja elab edasi ideoloogiliste arvamuskempluste ülese rahvuvahelise kuningliku anarcho-dandykogukonnana.

Eesti dändina tuleb esimesena meelde Arvo Kukumägi. Teda võib iseloomustada Baudelaire’i sõnadega: „Dändism on pigem sisemine hoiak kui maneer, teatav hingeline korrastatus, ülim lihtsus, mis vastandub ajastu vulgaarsusele.“ Ja vulgaarne meie ajastu on. Eriti kultuurimaastik, kus kehakultuuri kultus ähvardab vaimu vangistada. Ajal, mil teatraalid teevad triatloni ja muusikud rüüpavad käsitöömahevett, võib üllas iluaristokraat tõsta klaasi šampanjat, kergitada kaabut ja vaadata muheledes kõigele ülevalt alla. Hiljuti igavikku lahkunud dandy Sebastian Horsely on öelnud, et dändism on kaitse kannatuste eest ja elu ülistamine.

Omamoodi võiks dändismiks kui puhta vormi ja stiili presentatsiooniks pidada ka Mikk Pärnitsa tekste, sest (nagu Madis-Ulf Regi kirjutab, Postimees, 29.7.2017) kui Pärnitsa tektsi toimetada ning vormilised vead ja valed välja võtta, ei jääks eriti midagi järgi.

Ekslikult hakati Pärnitsa teksti sisu üle vaidlema, kuigi Pärnits tunnistab Hardo Pajulale antud intervjuus ka ise, et apartheid oli lihtsalt parim sõna, mis ta pealkirja jaoks leidis. Puhas vorm.

Pärnitsa tekstides on ka teise dändismiga seotud nähtuse alget. Dekadentsi. Baudelaire kirjutas: „…dändism on dekadentsi aegadel viimne sangarluse helk“. Pärnitsa vohav anglikanismide kasutamine tundub kohati sünkroontõlkena, tegelikult on see vaid asjassepühendatutele suunatud kodeeritud sõnum. Mihkel Kunnus kirjutab oma blogis, et on Pärnitsa „koodsõnumid“ Youtube’ist üles otsinud ja leidnud, et need viitavad peamiselt tumemetalli poolpõrandaalustele bändidele, justkui tõeline Chtulhu kutse / The call of Ktulu**.

Dekadentsi elujõudu kaasajal kinnitab Houellebecqi populaarus (rääkimata Houellebecqi mõjutustel Huysmansi ja Lovecrafti taasavastamisest). Dändism ja dekadents pakuvad pelgupaika ideoloogilisest räuskamisest ja arvasmuslöömingutest tüdinud peenemale maitsele ja loovale ideele. Egon Fridell kirjutab: „Ja tõepoolest: kõik tekkiv on dekadentlik /–/ Kõikjal, kus kujuneb Uus, on „nõrkus“, haigus, dekatents.“ (Jaan Undusk, Sirp, 8.9.2017)

Kui tahame Eestis Uut ärkamist, Eesti põlve Uueks luua, on vaja enam dändismi, enam dekadentsi. •

* kõigi võitlus kõigi vastu – ladina keeles

** üksnes mittepühendunutele võib see tunduda keelevääratus. Tegelikult on see viide ansambli Metallica palale, mille autoriõiguste segaduse tõttu pandi pisut teistsugune pealkiri kui inpsiratsiooniallikaks olnud H. P. Lovecrafti jutustusel.

Lugesin hiljuti nõiajahist XVII sajandi Inglismaal ja kangesti tuli Ojasoo saaga meelde. Mitte sellepärast, et peaksin Ojasood süütuks kannatajaks, nagu nõiaprotsesside ohvrid, vaid selle innukuse tõttu, millega Matthew Hopkins XVII sajandi Ida-Inglismaal ja ajakirjandus XXI sajandi Eestis patustajaid võlla vedasid. Ojasoo juhtumist ei taha ma midagi kirjutada, kuna aga piisavalt on aega mööda läinud, on mõistlik selle loo näitel püstitada mõned üldisemad küsimused.

Mis on kurjast kirjutamise eesmärk?

Eeltoodud nõiajahi paralleel tekkis seetõttu, et minu jaoks jäi Ojasoo (on jäänud ka mitme muu) loo juures arusaamatuks, miks sellest (just nõnda) kirjutatakse. Jah, ma saan aru, et paljudel tekib kohe raevukas küsimus, kas peaksime vägivalla kinni mätsima ja laskma kurjategijatel ausa mehena ringi käia. Ma ei taha seda väita. Ent loobugem hetkeks emotsioonidest ja mõelgem pisut üldisemalt, kuidas üks või teine infoväli toimib.

Lihtsalt uudisekünnist ületava loo kajastamine võib olla ammendav põhjus n-ö kollasele ajakirjandusele, kvaliteetajakirjandusel võiks iga loo puhul olla mingi üldisem, kaugem ja suurem eesmärk.

Ilmar Raag on filmis „August 1991“ Hagi Šeini suhu pannud umbes sellised sõnad: „Ajakirjanduse eesmärk ei ole konfliktide suurendamine.“ Kas ojasoolike lugude kajastamine suurendab või vähendab konflikte? Kas terrorismist kirjutamine vähendab rünnakuid? Empiirilised andmed pigem ütlevad, et ei.

Juba mainitud Ilmar Raag on kirjutanud ajakirjas Akadeemia (11/2011), kuidas suitsetamist hukkamõistval kampaanial oli hoopis vastupidine mõju. 1970ndate alguses viidi Rahway föderaalvanglas New Jerseys läbi programm „Scared Straight!“, mille eesmärk oli seadusega pahuksisse läinud noortele näidata reaalse vangla jubedusi eeldusega, et siis nad kindlasti ei taha vanglasse sattuda (sarnaseid programme tehakse veel tänase päevani). James Finckenauer uuris 1982. aastal programmi mõju ning leidis, et programmis osalenute hulgas oli vangistusse sattunud noorte hulk suurem, kui sarnase taustaga võrdlusgrupis, kes vanglaekskursioonidel ei käinud.

Massachusettsi ülikoolis tehti ulatuslik uurimus, mille käigus uuriti suurt hulka erinevaid ettevõtteid ja üksikisikuid, kes kõik tahtsid läbi viia mingisuguse muutuse, alates kaalu langetamisest lõpetades tootmise ümberkorraldamisega. Summeeriti kõige olulisemad tegurid. Üheks neist osutus infoväli. Ehk mida enam edastatakse soovitud tulemust, seda suurem on tõenäosus tulemuse saavutamiseks.

Sellest tulenevalt toimib kurjategijatest, terrorismist ja muudest pahedest infovälja loomine soovitule vastupidiselt, suurendades tõenäosust nende nähtuste sagenemiseks. Heas usus ja suure üldsuse heakskiidul kirjutatud lood kurjategijatest, vägivallatsejatest, liiklushuligaanidest jne toimivad omamoodi Trooja hobustena, kandes kingituses linnaväravaist sisse ka vaenuväe.

Kas siis ikkagi peaks vaikima kurjadest tegudest? Ma usun, et ei, ent selle asemel, et siunata pahasid ja arutleda mitu vitsahoopi, mitu aastat või eurot on õiglane karistus, võiks keskenduda tekkinud/tekitatud kahjule ning selle heastamisele. Mida me saame teha, et ohver saaks edasi elada, et kahju tekitaja saaks kahjud hüvitada ning et enam selliseid asju ei juhtuks?

Mida ohver vajab?

Siit jõuamegi järgmise olulise küsimuseni: mida vajab kuriteo ohver? Eestis pole ulatuslikku ohvrivajaduste uurimust tehtud, küll aga on mujal maailmas seda üsna palju uuritud.

Populaarse arvamuse kohaselt on ohvri peamine vajadus kurjategija karistamine (vähemalt lubab seda järeldada kuritegude ajakirjanduslik käsitlemine, kus peamiselt kajastatakse, mida kurjategija on teinud ja kui suure karistuse ta peaks selle eest saama). Maailmas tõenäoliselt tunnustatuimad ohvrivajaduste uurijad Lawrence Sherman ja Heather Strang on aga mitmes uurimuses reastanud ohvrite vajadused ning kurjategija karistamine ei ole esimene vajadus ega isegi mitte esiviisikus (ehkki ohvrid on ka seda enda vajadusena nimetanud).

Esimesed on turvatunne, juhtumi mõistmine või mõtestamine, tekitatud kahju hüvitamine, kurjategija vabandus ja võimalus lahendusprotsessis osaleda. Just viimase välistab kriminaalmenetlus peaaegu täielikult. Olen ise ohvrina ühes menetluses osalenud ning minu rolliks jäi pelk tunnistuste andmine. Peamine tegevus ja tähelepanu on kriminaalmenetluses suunatud kurjategijale.

Selles osas on näiteks lepitusmenetlus oluliselt lähemal ohvri vajadustele, kuna ohver saab määrata tingimused, mille korral ta nõustub lepituskokkulepet tegema. Lepitusmenetluse olemuse mõistmine on minu jaoks järgmine küsimus.

Mis on lepitus?

Ojasoo juhtum andis hästi aimu sellest, et lepitust mõistetakse üsna vääriti. Ilmselt on vähemalt osaliselt selle põhjus puudulik kommunikatsioon ning tõsiasi, et lepituse olemust ja eesmärki ei ole laialdasemalt piisavalt tutvustatud.

4. juulil 2016 kirjutas üks anonüümne ohver Eesti Päevalehes, et on oluline, et kurjategijat nimetatakse just nõnda ja juhtum ei laheneks lepitusega. Lepituse (lepitusmenetluse tähenduses) algvorm kannab inglise keelset nimetust victim-offender mediation (ohvri ja kurjategija vahendamine) ehk kurjategija on sellena määratletud par excellence.

Võib-olla pole eestikeelne nimetus lepitus kõige õnnestunum, sest kannab pigem emotsionaalseid konnotatsioone ning jätab mulje pehmest reageeringust kuriteole. Tegelikkuses on tegemist just kurjategija jaoks palju rängema karistusega kui rahatrahv või vangistus (mis teatavasti ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust, vaid pigem suurendab). Lepituse käigus peab kurjategija ohvri ees reaalselt vabandama ja tekitatud kahjud hüvitama (kriminaalmenetluse kulud ja tsiviilhagid jäävad enamikel juhtudel tasumata ja puudub ka efektiivne võimalus neid kulusid välja nõuda).

Ennekõike on aga lepitus just ohvri huvides. Lepitus kui meetod kuulub taastava õiguse paradigmasse, mis on alternatiivne konfliktile lähenemisviis. Karistava õiguse küsimused konflikti korral on: kas on toimunud süüline tegu, kes on süüdi ning milline on süüle proportsionaalselt vastav karistus. Taastava õiguse küsimused aga: milline kahju on tekitatud, kes on kahju kannataja ning kuidas kahju heastada. Seepärast on taastav õigus ning selle raames ka lepitus just ennekõike ohvri huvides.

Kas lepitusmenetlus alati suudab neid eesmärke realiseerida ning kas iga juhtum, mis praegu lepitusele saadetakse, selleks tegelikult sobib (lepitus ei ole imerohi iga juhtumi puhul), on omaette teema.

Kuidas vähendada kurjust?

See, kes oskaks sellele küsimusele vastata, vääriks ilmselt Nobeli preemiat. Samas on piisavalt empiirilisi andmeid tõhusamate ja vähemtõhusate kuriteole reageerimisviiside kohta. Michel Foucault kirjutab raamatus „Valvata ja karistada. Vangla sünd“, et vangistust peeti juba selle tekkides ebaefektiivseks karistusviisiks, hilisemad valdkondlikud uurimused on pidevalt seda tõdemust kinnitanud.

Vangla on ilmselt möödapääsmatu teatud isikute puhul, kes on ühiskonnale ohtlikud, ent oodata vangla tervendavat mõju väheohtlike isikute puhul ei ole ainult naiivne, vaid lausa ühiskonnavaenulik. Vangla mõju on üldjuhul antisotsiaalne ning vangistus suurendab, mitte ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust.

Endine riigikohtu esimees Märt Rask on öelnud, et eestlased on karistamise usku ja usk on tihti pime, salates ilmselgeid fakte, mis on uskumusega vastuolus. Kurjuse vähendamiseks on meil vaja usuvahetust. Selmet uskuda karistamise imeväesse, võiksime rohkem arvesse võtta adekvaatsete uurimuste andmeid ning sellele vastavalt korrigeerida enda reaktsioone kurjadele tegudele.

Ennekõike on vaja võimaldada igal kurja teo sooritajal võtta vahetu vastutus kas kannatanu või kogukonna ees ning hüvitada tekitatud kahju kas otseselt või kaudselt. Seejärel on vaja kogukonnal leida võimalusi ka eksinute taasühiskonnastamiseks. Esmalt seepärast et kogu- ja ühiskonna heaolu sõltub suuresti üldisest rahust ehk sellest, kui suur on ühisellu integreeritute ja sellese panustajate hulk. Häbimärgistatud ja hüvedest eemale aetud patused on ühel hetkel nii heaolu- kui ka turvarisk.

Teiseks on kurjategijate kohtlemine omamoodi ühiskonna tervise indikaator. Jaan Sootak on kirjutanud raamatus „Kuri karjas“, et mida arenenum on ühiskond, seda leebemad on karistused, sest suudetakse rohkem andeks anda. Võib-olla ei ole vaja hinnata karistuse leebust ja rangust (see väljendab justkui absoluutse monarhi armulikkust), vaid pigem võiks hinnata nii kuriteole reageerimise kui kurjategija taasühiskonnastamise tõhusust.

Peamised kriteeriumid võiksid olla: kuivõrd reageering kuriteole heastab tekitatud kahju, taastab ohvri ja ühiskonna jaoks kuriteole eelnenud (või üldiselt normaalseks peetava) olukorra ning kuivõrd aitab reaktsioon vähendada toimunud teo kordumise tõenäosust.

Esimene paradoks

Vangistuse pooldajad leiavad tihti, et selle vastased on langenud humanismi hirmutavasse haardesse, mis omakorda pole muud kui varjatud marksism ja kommunism. Paradoks on aga selles, et vangistus märgib ajaloos just nimelt humanismi jõudmist karistusõigusse XVIII ja XIX sajandi vahetusel. P. Rossi kirjutab 1829. aastal, et vangistus on tsiviliseeritud ühiskondade karistamisviis. Ajaloolises plaanis on need, kes vangistust pooldavad, hoopis humanistid ja selle vastased antihumanistid.

Teine paradoks

Vangistus karistusviisina sündis ajal, mil kõrgeim väärtus oli vabadus (mingil, ent muutunud määral on siiani) ning on igati mõistetav, et suurimaks võimalikuks sanktsiooniks kujunes vabaduse võtmine. Vangistuse ranguse mõõtühik on aeg – mida pikem kinnipidamine, seda rangem karistus.

Kinnipeetavalt ära võetud ajaga peaks ta justkui tagasi maksma võlga ühiskonna ees. Paradoks on aga selles, et vangilt ära võetud aega ei saa ühiskonda tagasi anda, kuna keegi ei saa kellegi teise vangistuse läbi aega ega vabadust juurde. Ehk tegelikult kaotavad kõik: ühed aega, teised, kes esimeste kaotatud aja kinni maksavad, raha.

Kõige lähemal äravõetud aja ühiskonda tagasikandmisele on sunnitöö, ent see toimib üksnes madala tootlikkusega industriaalühiskondades, kus tööjõudu on alati puudu. Täna oleme olukorras, kus tööst on puudus ning hüpoteetiline sunnitöö looks olukorra, kus süütutelt võetaks võimalus ausalt leiba teenida.

Tihti arvatakse, et vangistus on vahend, millega panna isikud oma tegude eest vastutama. Aga just seetõttu, et vangilt võetud aega ei saa ühiskonda tagasi kanda, vabastab vangla isiku vastusest. Isiklikus plaanis isegi nii palju, et vang ei vastuta enam isegi enda päevakava eest. Vangistus võõrandab inimese täielikult vastutusest ja kasvatab vastutamatust ning suutmatust ise enda elus valikuid teha.

Kolmas paradoks

Teine vangistuse eesmärk on kinnipeetud isikute ümberkasvatamine. Sõltumata vahendist ja viisist on kinnipidamisasutustes algusest peale püütud toota uusi, seaduskuulekaid kodanikke ning algusest peale on see ettevõtmine läbi kukkunud.

Esmalt püüti kehtestada ranget korda, mis pidi toetama ümbersündi kasvatuse puudujääkidest tulenevatest pahedest. XIX sajandi kriminaalkoodeksi järgi tuli vanglas kehtestada puhta moraali reeglid. Oli veel aeg, kui ühiskonnas kehtisid üsna ühesugused normid (küll juba mõranemas, ent siiski seotud). Täna on nn kultuuri volüüm kõvasti kokkutõmmanud ja moraal mitmepalgeliseks muutunud. Seepärast on raske kedagi moraalselt ümber kasvatada.

Vangistuse ajaloos on olnud selles osas ka paremaid tulemusi. Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaigas loodi Brasiilias Humaita vanglas programm, kus kahe aasta jooksul osalesid kinnipeetavad igapäevaselt piiblitundides, suhtlemiskursustel ja sotsiaalse toimetuleku õppes, sama järgnes aasta jooksul peale vabanemist. Kaks aastat pärast programmi lõppu oli osalejate korduvkuritegevusprotsent 16, mis on umbes neli korda madalam kui keskmine. Kuna aga tegemist oli kristliku programmiga, leidis valitsus, et ei saa seda rahastada.

Tean isiklikult inimesi, kes on vanglas läbi elanud religioosse pöördumise ning muutnud vanglarutiini kloostridistsipliiniks, pidades igapäevaselt palvusi ja käies mitu korda nädalas kirikus, ent vabanedes avastanud, et moraalselt muutununa ei suuda sotsiaalse reaalsusega kohaneda, sest tänapäev pole keskaeg, ega ühiskond klooster.

Vanglas on proovitud kõikvõimalikke parandus- ja kasvatusmeetodeid. Michel Foucault kirjutab, et reform on vangistuse olemuslik osa. Juba algusest peale püüavad uued ühiskondlikud trendid esmalt vanglas enda elujõudu. Möödunud sajandi esimesel poolel tegi võidukäiku psühhoanalüüs. Freudistlikud programmid tõotasid kiiret edu ka vanglas ning nende rakendamise entusiasm oli kõrge, ent vaibus üsna pea.

1974. aastal viis Robert Martinson Ameerika vanglates läbi ulatusliku uurimuse ümberkasvatamismeetodite efektiivsuse kohta pealkirjaga “What works?” (mis aitab -ingl.k.). Tema lühike resümee oli: “Nothing works” (miski ei aita -ingl.k.). Läbi vangistuse ajaloo on paradoksaalselt säilinud lootus, et vangla kasvatab ümber ning ikka ja jälle tõdetud, et siiski mitte.

Neljas paradoks

Praegu on päevakorral šokivangistus. Nagu nimetuski ütleb, on selle eesmärk tekitada hirmu kinnipidamise ees. 1982. aastal uuris O.J. Finckenauer ühe sarnase meetme mõju ning leidis, et paradoksaalsel kombel vangla tutvustamine ei suurendanud, vaid hoopis vähendas hirmu kinnipidamise ees. Lühidalt: vanglat kardavad vaid need, kes pole seal kunagi käinud.

Viies ja viimane paradoks

Võib olla ehk kõige põhjendatum ja usutavam argument vangistuse poolt on ühiskonna ohutuse tagamine – ehk kui ohtlikud isikud isoleeritakse, on teistel turvalisem elada. Paradoks seisneb aga selles, et vangistus ei ole ohtlikkuse, vaid süüpõhine. Nii on ühiskonna turvalisus üksnes juhuslik kõrvalsaadus, mis kestab vaid niikaua kuni patustaja süü on lunastatud.

Hiljuti vabastati vanglast ohtlik pedofiil, kelle ennetähtaegset vabanemist aasta varem kohus ei toetanud, kuna leiti, et tema elukäik tõestab, et isik on endiselt ohtlik. Kas aastaga on tema elukäik muutunud? Lisaks leiti, et elukoha puudumise tõttu ei saa teostada kriminaalhooldust. Aasta hiljem ei ole tal ikka elukohta, aga õnneks pole vaja kriminaalhooldust teostada, seega võib vabastada küll?

Süüpõhine vangistus ei suuda kaaskodanike turvalisust tagada, sest enda aja ausalt ära istunud isikut ei tohi enam kinni pidada. Isegi kui ta on ohtlik. Nõnda leidis 2011. aastal riigikohus. Paradoksaalselt võib siit tuletada, et vangla abil turvalisuse tagamine pole põhiseaduse kohane.

Sotsiaalselt tundlik kodanik on (hiljemalt) siinkohal krabanud juustest ja karjatanud: “Mida me siis teeme, laseme kõik tänavale ja paitame pead?”.

Toon näite. Kui kaitseväe relvastuses oleksid vaid vintpüssid, siis riigikaitselised valikud oleksid surra kuulsusrikkalt ehk sooritada enesetapp või koheselt kapituleeruda. St et kui meie lahingvarustus on kasin, on valikuvõimalused ahtad. Seda ka sõjas kurjuse vastu. Kui ainus valik on vangistus või vabadus, siis on sõda ette kaotatud.

Pehmed paradoksid

Vangistuse alternatiivid on kõikvõimalikud programmid, tugiteenused, mentorlus ja huviringid. Üldnimetusega võetakse need tihti kokku pehme lähenemise või pehmete meetmetena. Kas need lähenemised on kõrvalmõjude ja paradoksideta? Mitte päris.

Norra sotsioloog Nils Christie tõi möödund sajandi seitsmekümnendatel sotsioloogiasse kontseptsiooni konfliktist kui omandist, mille kohaselt konflikt on osapoolte omand, mida keegi ei peaks neilt ära võtma. No, kes tahakski kellegi konflikti endale krabada?

Christie järgi esmalt riik. Kannatanul ei ole õigust minna vargalt enda rahakotti tagasi tooma või vägivalla ohvril kurikaelale kambakesi kere peale anda, see õigus on vastavatel riigiinstitutsioonidel. Mõistagi on säärane konflikti varastamine õige ja põhjendatud (senikaua kuni kannatanu lahendusmudelist üldse ära ei kao), sest klassikalise hammas-hamba-vastu õiguse peamine puudujääk on erinevas raamatupidamises: ikka arvab üks pool, et teine on talle võlgu. Riigi ülesanne on katkestada “hammas hamba vastu” põhimõttega kaasnevad vägivallaahelad, piltlikult ühtlustada osapoolte arvepidamine.

Teine grupp konfliktivargaid on professionaalid. Konsultandid, nõustajad, tugiisikud. Elame täna kasvava professionaalse nõustamise surve situatsioonis. Meil on vaja toitumisnõustajat, paarisuhte nõustajat, tööalast konsultanti jne. Hea oleks, kui mitmekülgne nõustaja elaks meil igapäevaselt kodus ja teda käiks aeg-ajalt nõustamas nõustamise nõustaja.

Tänavakampade noored vajavad muidugi ka psühholoogilist nõustamist, resotsialiseerumistugiisikut, mentorit, motivaatorit, kriminaalhooldajat, lastekaitsespetsialisti ja-keda-kõike-veel. Kõik need teenused on olemuselt head, ent paradoks seisneb selles, et võivad noorelt konflikti varastada ja sellega koos ära võtta vastutuse. Paradoksaalsel kombel võib n-ö pehme lähenemine lõpuks anda sama tulemuse mis vangistus.

Vastutuse äravõtmine omakorda süvendab empaatiapuudulikkust ning arendab psühhopaatsust. On väga suur tõenäosus, et tänaval vandaalitsevatel ja vägivallatsevatel noortel on niigi empaatia nõrgemalt arenenud, sest see ei toeta tänaval “ellujäämist”. Robert Hare väidab, et psühhopaatsuse arenemise teguritest on 50 protsenti soodumuslikud ja 50 protsenti keskkonnast ja kasvatusest tulenevad. Empaatia arendamine laste ja noorte hulgas on eriti oluline, kuna Hare sõnul soosib meie keskkond pigem psühhopaatilisi omadusi, samuti on leitud, et laienev vahendatud suhtlemine (a la sotsiaalmeedia jms) soodustab psühhopaatsuse arengut.

Paradoksaalselt võib juhtuda, et iga vahend – olgu see vangla või sotsiaalprogramm –, mis vähendab noore vastutust, kasvatab temas samal ajal psühhopaatsust, mis omakorda suurendab tõenäosust, et alaealisest saabki kurjategija.

Traditsiooni tarkus

Kas siis tõesti “nothing works“? Üheplaanilised, mustvalged lahendused ilmselt mitte, samas on mõned üsna lihtsad asjad, mida tasub otsida traditsioonilisest tarkusest.

Paljude põlisrahvaste konfliktilahenduspraktikates puudub küsimus, kes on süüdi. Iga konflikt häirib kogukonna rahu ning see tuleb kogukonnale heastada. Nii on üsna levinud, et konflikti osalised töötavad koos kogukonna heaks.

Oluline pole niivõrd see, kas üksi või kambaga, aga ükskõik mis vanuses, ükskõik mis eripäradega lastele ja noortele peab võimaldama enda tegude eest vastutamist. Siin kehtib kuldne õpetaja Lauri reegel: kui tervet ei jõua, tee pool. Vastutusvõime võib olla erinev, mida tuleb arvesse võtta, aga ärgem jätkem noori sellest ilma.

Pahategude puhul, olgu need vandaalitsemine või vägivald, on vastutuse kõige otsesem näitaja tekitatud kahjude heastamine. Nii palju kui võimalik. Kui on otsene kannatanu, kes on heastamisega nõus, siis vahetult talle, kui pole, siis kogukonnale. Kaudse heastamise juures tasub olla loov. Noori võib suunata koristama parki, kus nad tavaliselt kaaskodanikke terroriseerivad, vajaduses lastele mänguasju valmistama või vanuritele poest vajalikke asju koju vedama – kuidas kellelegi sobib ja kuidas teiste kodanike jaoks turvaline on.

Miks mitte kaasata pargipätte korda tagama, anda hoopis vastupidine roll? Käib kohustuslikus korras turvamehe või abipolitseinikuga kaasas. Takistused pole tihti neis noortes, vaid täiskasvanutes, kes juba eos ütlevad, need ei taha ju midagi, selliseid ei saa ju tööle või turvama panna, hakkavad varastama või hoopis tapavad kellegi ära. Paradoksaalselt võivad aga tulemused hoopis vastupidised olla, kui vaid võimalus antakse.

Loomariigi ja tehnoloogia tarkus

Lisaks on oluline tagada kindlad keelud. Tihti aetakse segamini karistamine ja keelamine. Aleksei Turovski on öelnud, et loomariigis ei karista vanemad järeltulijaid, vaid keelavad. Lapsed vajavad reegleid, see loob turvatunde (nõnda kõneles juba Piaget).

On oluline, et need keelud oleks ka kehtestatavad. Mõnele piisab ütlemisest, teiste puhul tuleb teostada järelvalvet. Tänase tehnoloogilise taseme juures on igati mõistlik ja mõeldav rakendada tänavakampade ninameestele elektroonilist järelvalvet. Kriminaalhooldaja saab hoiatava signaali enda telefonile, kui noor liigub väljas liiga hilja või keelatud kohas või kohtub mõne teise järelvalvealusega. See on tehniliselt teostatav. On paradoksaalne, et me kõrgelt arenenud e-riigis seda ei rakenda.

Islandi tarkus

Viimaks see palju korratud huvitegevus. Tundub klišee, aga töötab. Oluline on, et huvitegevus on arendav, mitte lihtsalt, et noortele meeldib. Eelnimetatud psühhopaatsuse vastu (või empaatia poole) aitavad kaunid kunstid, ennekõike ilukirjandus ja muusika. See ei pea olema kohe Juri Lotmani loeng vene klassikast. Võib-olla midagi sellist, mida kujutatakse filmis “Dead Poets Society”. Samuti ei pea tänavakraaklejaid Paganinideks vormima, piisab ehk mõnusast punkbändistki. Lõpuks on määrav pühendumus.

Sport on kahtlemata ka oluline huvitegevus, ent see ei peaks olema ainus või peamine. On huvitav paradoks, et vanglas on spordikooli poisse küll, aga muusikakooli poisse sealt naljalt ei leia.

Ulakate noorte huvitegevuse juurde suunamisel võib olla üsnagi meeldivaid kõrvalmõjusid. On tähelepanuväärne, et Islandi jalgpalliime hakkas arenema samaaegselt muutunud noorsoopoliitikaga, mille tulemusel on märkimisväärselt langenud noorte korrarikkumised ja sõltuvusainete tarvitamine (vt näiteks Emma Young “The Atlantic” 19.01.2017).

Mida selleks kõigeks vaja on? Riiklikku poliitikat? Tuleb kasuks. Palju raha? Kah abiks. Rohkem politseinikke, lastekaitsjaid ja muid ametnikke? Ei. Head tahet ja mõned entusiastid. Kõik muu tuleb pärast neid ja polegi mingit paradoksi

Olen vägivallatuse poolt. Eriti olukordades, kus üks pool on ükskõik millisel kujul nõrgem. Pean ennast nn vana kooli (härras)meheks ning sellelt positsioonilt on ainumõeldav, et mees ei tõsta kunagi kätt naise (veel vähem lapse) vastu. Punkt.

Positiivses sõnastuses – härrasmees suhtub daami alati lugupidavalt, isegi kui daam ei käitu daamina. Härrasmees leiab ka võrdse vastasega kultuursemaid viise konfliktide lahendamiseks kui labane lööming. Olgu selleks või ritualiseeritud vägivald ehk sport.

Vähem verbaalset vägivalda palun

Aga kõik ei ole härrasmehed, õigupoolest enamus pole. On lihtsalt mehed, kuigi enamus neist järgib siiski sama vägivallatuse põhimõtet. Aga mitte kõik.

Mis siis teha? President lubas sellest rääkida. Nii kaua, kuni hoiakud muutuvad. Tundub ju tänuväärne tegevus, aga kas ka tulemuslik?

Olen ühes varasemas kirjutises viidanud infovälja mõjule („Kuidas kohelda kurjust?“, err.ee 26.1.2017). Lühidalt korrates: suurenema, arenema, rohkenema kipub see, millest räägitakse.  Hiljuti rõhutas üks lastepsühholoog seoses Venemaal levivate enesetapumängudega, et mida enam sellest avalikult rääkida, seda suuremaks võib probleemi ulatus kasvada. Vägivallast rääkimine tõenäoliselt suurendab vägivalda.

Rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest. Oluline on ka, kuidas rääkida.

Olen väga nõus vägivallatu suhtlemise (nonviolent communication) meetodi autori Marshall Rosenbergiga, kes ütleb, et vägivald jaguneb mentaalseks, verbaalseks ja füüsiliseks. Need ei ole kolm erinevat vormi, vaid kolm tasandit, mille alus on mentaalne ja tipp füüsiline vägivald. Füüsiline ei saa esineda ilma verbaalse ja mentaalse vägivallata. Mentaalne vägivald on nagu vundament, millele ehitub vägivalla püramiid. Mida laiem on vundament, seda kõrgem saab olla tipp ehk mida enam on ühiskonnas mentaalset ja verbaalset vägivalda, seda enam on ka füüsilist. Viimast mõistame kõik hukka, verbaalset tihti hoopis premeerime ja mentaalset peame enesestmõistetavaks.

Olin üsna šokeeritud Katrin Pautsi artiklist 22.12.16 Postimehes. Minu hinnangul oli see verbaalne vägivald ehedaimal kujul. Esmalt nuhtleb Pauts kõiki võimalikke osalisi, alates enda emast ja lõpetades vägivalla ohvritega ning kõige kummastavam tipp on artikli resümee: „Hea on selliste saagade avalikustamine mitte selleks, et vägivallatsejat ja tema ohvrit paremini mõistma õpiksime, vaid et samas olukorras ohvrid mõistaksid: nende lood pole erandjuhtumid.“

Üldistamine, erinevuste vähendamine ja sarnasuste suurendamine on klassikalised vägivaldse ühiskonna tunnused. Vaadakem ajaloost Nõukogude Liitu või praegust Põhja-Koread. Ei ole erandjuhtumeid, on ainult ühiskondlikud haigused ning see teeb ravi lihtsaks – kõigile sama.

Vägivallatuse alus on just nimelt erinevuste tunnistamine ja arvestamine, nii ohvrite kui kurjategijate. Ainult nii saab leida toimivaid lahendusi. Justiitsminister Urmas Reinsalu on õigesti öelnud, et meil on vaja nutikaid, st varieeruvaid karistusi, mis sobivad just konkreetsele isikule.

Kasvatagem tüdrukutest daamid ja poistest härrasmehed

Vägivalla vähendamine algab mõtteviisi muutusest. Seda saab ennekõike teha läbi teistsuguse kasvatuse. Ühe sõbra laps ütles: „Vägivald algab seal, kus lõpeb mõistus.“ Lapsesuu ei valeta. Vägivald algab seal, kus lõpeb võimekus olukorraga teisiti toime tulla. Igal tasandil aitab vägivalda vähendada suurem sotsiaalne suutlikkus, suhtlemisjulgus ja -oskused.

Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid pigem toetavad vägivallatust. Poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks. Mulle tundub, et need, kes peavad soorolle vananenud igandiks, eksivad kultuuri loogika vastu. Juri Lotmani kultuurimälu teooria järgi säilitab kultuur neid elemente, mis on vajalikud tema püsimajäämiseks. Kui miski on säilinud sadu ja tuhandeid aastaid, siis pole see märk igandist, vaid elujõust. Kultuur on moraalitu masin, mis hoiab elus vaid vajalikku ja saadab halastamatu järjekindlusega ajaloo hämarusse kasutud hälbed.

Vägivallatus ei alga neist, vaid meist

Vägivald ei alga naabri korteris toimuvast intsidendist. Vägivald algab meie suust ja peast, sõnadest ja mõtetest. Vägivallatust saab kasvatada tõesti rääkides. Mitte vägivallast, vaid vägivallatult rääkides. Viisakalt, hoolivalt, armastavalt rääkides. Vägivallatuseks pole vaja presidendi kampaaniat, pole vaja üldrahvalikku naabrivalve võrgustikku, vaid viisakat ja hoolivat hoiakut, kõne ja käitumist.

Vangistusest ei räägi ajakirjandus just tihti. Peamiselt siis, kui mõni (kuri)kuulus isik trellide taha satub. Eesti Ekspress kirjutas 27. juunil, kuidas Assar Paulus peab Viru vanglas vabadusvõitlust. Isiklikult ei ela ma kaasa Pauluse vabaduspüüdlustele, küll aga on Eesti Ekspressi lugu märgiline, avades vangistuse kui nähtuse olemust.

Pauluse loo puhul on üks kesksetest küsimustest vangistuse eesmärk. Pakun välja kolm võimalikku: isoleerida ühiskonnast ohtlikud isikud, vähendada vangistatud isikute korduvkuritegevuse tõenäosust, heastada kuriteo läbi tekitatud kahju.

Kõige selle kaudu peaks vangitus tagama ühiskonna turvalisuse. Kuid kas vangistus tegelikult ka neid eesmärke täidab?

Vangistus on omamoodi nagu mustkunst, näib hoopis midagi muud, kui tegelikult on. Näib, et vangistuse kaudu tõepoolest isoleeritakse ohtlikud isikud ja faktiliselt see osaliselt ka nii on, kuid juriidiliselt on meil ohtlikkusepõhine kinnipidamine keelatud. Riigikohus leidis 2011. aastal, et ohtlikkusepõhine, nn karistusjärgne kinnipidamine on põhiseadusega vastuolus. Vangistus on süüpõhine ning kinni ei peeta isikuid mitte seepärast, et nad on ohtlikud, vaid seetõttu, et nad on süüdi. See vahe tuleb välja ennekõike vangistusest vabastamisel. Isegi kui isik võib tunduda endiselt ohtlik, tuleb ta vabastada pärast süü “lunastamist” ehk karistuse ärakandmist.

Pauluse loo puhul on huvitav, et Viru vangla leiab, et Paulus on täna “kõrgohtlik”, kelle ennetähtaegse vabastamise korral “on ohustatud avalikkus, ühiskonna turvalisus ja tervis”. Kuidas kavatseb Viru vangla järgneva ligi kolme aasta jooksul seda kõrgohtlikust vähendada? Koristama sundides? Kui aga ohtlikkus on kolme aasta pärast sama kõrge, siis miks peaks Paulust vanglas edasi hoidma? Kui suur oleks selle aja jooksul võimalik kuritegelik kahju avalikkusele, ühiskonna turvalisusele ja tervisele? Rahas. Elektroonilise järelvalve ja käitumiskontrolli all olematu või väike. Vangistuse hind märkimisväärselt kõrgem. Justiitsministeeriumi andmetel on kinnipeetava ülalpidamiskulu 1597 eurot kuus (seejuures ei ole arvestatud kohtupidamise ega vangla ülalpidamise kulu). Pauluse edasine kinnipidamine maksab minimaalselt 50000 eurot maksumaksja raha. Mida me selle raha eest saame?

Vahemärkusena – selles kontekstis oleks hetkel käiva maksude maksmise kampaania käigus sobilik presenteerida ka vanglas vegeteerivaid kinnipeetavaid ning samal ajal tööd rabavaid pereemasid, kes selle “lõbu” kinni maksavad.

Vangla ei heasta, vaid suurendab kahju

Arvestades, et vanglast vabanenute hulgas on korduvkuritegevuse määr üsna kõrge, võib tegelikult enamuse vabanejate puhul öelda, et ehkki süüpõhine karistus on kantud, ohtlikkus jääb. Sellega on juba tehtud sissejuhatus teise vangistuse võimaliku eesmärgi osas. Vanglateenistuse 2018. aastaraamatus öeldakse, et 2010. aastal tehtud retsidiivsusuuringu andmetel on vanglast vabanenute korduvkuritegevusmäär 40 protsenti, ent kui 2014. aastal kasutati uurimuseks Põhjamaade metoodikat, saadi arvuks hoopis 27,5 protsenti.

Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab aga sama raamatu eessõnas: “Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi”. Tundub, et Kama kirjutas eessõna sisuga tutvumata või oli hoopis tema see, kes julges tõe välja öelda. Kurioosselt on retsidiivsusanalüüsi peatükk sisse juhatatud W. Churchilli tsitaadiga “Ma usun ainult seda statistikat, mida olen ise võltsinud”. Pigem tundub, et vangla ei täida vangistatute õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärki (nn eripreventsiooni), ehkki statistika saab seda näitama panna.

Kuidas on vangistuse kolmanda võimaliku eesmärgiga? Nagu eelpool nimetatud, rajaneb vangistus süül. Süü saab heastada või lunastada. Vangistus emotsionaalses mõttes süü lunastajana paraku ei toimi, vanglast vabanenud kannavad peaaegu eluaeg kurjategija pitserit, ehkki on oma aja “ausalt” ära istunud. Võimalik, et see on üks põhjustest, miks paljud ei suuda ühiskonnas kohaneda ning pigem naasevad kuritegelikule teele.

Kuriteo läbi tekkinud kahju saab heastada või hüvitada. Vangistus kahju ei heasta, vaid hoopis suurendab. Oletame et keegi mõistetakse varguste eest vangi. Varguste läbi on tekitatud reaalne kahju reaalsetele inimestele – kas vangistus heastab selle? Ei. Hoopis suurendab. Esmalt vangistuse määramiseks kuluv ametnike (uurija, prokurör, kohtunik jne) töö. Teiseks on iga vangistuse päev üsna kulukas. Lõpuks maksavad kõik selle kinni maksumaksjad, teiste hulgas kannatanu(d). Vangistusele lisaks määratud tsiviilhagidest ehk kahjunõuetest jääb enamik tasumata. Vangistuse lõpuks on maksumaksjad üksjagu ressursse kulutanud, ainus, kes kulusid ei kanna, on kurjategija.

Vangla kui võimu teostamise vahend

Kui vangistus ei täida ohtlike isikute isoleerimise, korduvkuritegevuse vähendamise ega kuritegude läbi tekkinud kahju heastamise eesmärki, siis mis on vangistuse tegelik eesmärk?

Michel Foucault kirjeldab vanglat kui sotsiaalse kontrolli mehhanismi, mille ideaalkuju on Panoptikum, täielik, täiuslik ning täheldamatu võim. Eduard Raska väidab, et karistusõigus lähtub (endiselt) totaalse riigi ideest. Näib, et juriidilise retoorika varjus kannab vangla pelga kättemaksu eesmärki ning see pole kannatanu(te) õigustatud kättemaks, vaid riigi ehk võimu kättemaks indiviidile allumatuse eest. Vangistus on võimu teostamise funktsioon, kus riik kui totaalne võim kehtestab ennast indiviidi suhtes.

Eesti Ekspressi lugu on selle eriti ilmekas illustratsioon, kuna Assar Paulus ei ole lihtsalt kurjategija, vaid esindab organiseeritud kuritegevust, mis on omakorda justkui alternatiiv riigile, kus kehtivad omad seadused, maksusüsteem ja hierarhia. Seda enam on vaja säärane vastuhakk riigi võimule maha suruda ja mässajad murda, just seda väljendab vangla tragikoomiline koristamisesaaga. Pauluse kuritegeliku autoriteedi murdmine meenutab kangesti vangla “allalaskmist”, mis kuidagi ei ole kohane demokraatlikule õigusriigile.

Kusjuures ajakirjanduslikult võiks olla uurimist väärt “edukad” murdmise lood. On küll ja rohkem inimesi, kes pole vangistuse mõjule vastu pidanud ning surnud üsna pea pärast vabanemist. Kõige kuulsamana võib nimetada Oscar Wilde’i, aga meile ajaliselt ja ruumiliselt lähemalt heliloojat ja ettevõtjat Toivo Kurmetit, pankur Andres Bergmanni, mupo endist juhti Kaimo Järvikut ja laulja Joel De Lunat. Aga neist ei ole see lugu.

Vangistus vajab ideoloogilist revolutsiooni

Mida siis teha? Pauluse küsimuses jään neutraalseks, sest minu lugu pole temast, vaid vanglast. Vangla ei vaja reformi, vaid revolutsiooni. Vaja on esmalt ideoloogilist ning sellest tulenevat praktilist muutust.

Esmalt on vaja loobuda totaalse riigi illusioonist. Teiseks peaks kogu karistusõigus ja -poliitika lähtuma ohtlikkuse ja heastamise printsiipidest ehk iga reaktsioon kuriteole peaks vähendama kurjategija ohtlikkust ning olema suunatud kuriteo läbi tekitatud kahju(de) heastamisele.

Vangla ei ole koht, kus riik peaks inimest murdma. Ükski karistus ei peaks olema suunatud inimese allutamisele, vaid aitamisele – ennekõike kõige nõrgema ehk reaalse kannatanu aitamisele. Igasugune karistus peaks lähtuma kannatanu vajadustest (vt näiteks Dinisman ja Moroz 2017) ning olema suunatud tekkinud kahjude heastamisele nii palju kui võimalik. Vangistus võib olla üksnes kõrvaline vahend selle peamise karistuse eesmärgi täitmisel.

Riik peaks astuma siin inimese teenistusse, kasutades oma sunnimehhanisme selleks, et määratud kahjunõuded saaksid hüvitatud või vajadusel heastama need ise ning selleks vahendeid koguma kuritegelikul teel saadud tulu võõrandamisest. •

Viidatud allikad:

Dinisman. T. and Moroz. A.  2017. Understanding victims of crime. The impact of the crime and support needs. www.victimsupport.org,uk

Finckenauer. O. J. 1982. Scared straight! and the panacea phenomenon. Englewood Cliffs, N.J. : Prentice-Hall, c1982.