Valimiste eel ministeeriumites kavandatav tekitab alati kahtlusi, kas tegemist võib olla sooviga ministrile hääli koguda. 14. jaanuari ajaleht Pealinn kirjeldab justiitsministeeriumi kava reformida täitemenetlust. Artikli andmetel oli möödunud aastal täitemenetlusvõlgnikke kokku ligi 150 000, kelle suurim vaenlane on kohtutäitur.

Viimaste kasuahnust ja jultumust taunib lisaks võlgnikele endile ilmselt veel hulk mittevõlgnikke – lähedased, tuttavad jne. Kohtutäiturite tiibu kärpides võidab ministeerium kindlasti populaarsust ning seepärast mõjub plaan üsna perspektiivika valimiskampaaniana. Kuid kas seda reformi on tegelikult ka vaja?

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda viis 2018. aastal läbi rahuloluküsitluse sissenõudjate hulgas ning 49,2 protsenti vastanutest oli kohtutäiturite osutatud teenusega väga rahul, 39 protsenti pigem rahul. 87,1 protsenti vastanutest olid väga või pigem rahul teenuse kiirusega ning 93,1 protsenti olid väga või pigem rahul tulemusega. Need on väga kõrged protsendid.

Hea küll, sissenõudjad on rahul, aga võlgnike jaoks on täitemenetlus koormav ning justiitsministeerium lubab kulukust vähendada 75 protsenti… Kuidas on võimalik nii suurt kokkuhoidu saavutada (või vähemalt paberil näidata)?

Kui avaliku sektori nõuded läheksid üle maksu- ja tolliametile, tähendaks see hinnanguliselt 28 kohtutäituri koha kadumist. Kas täna on maksu- ja tolliametis selline tööaja ja -jõu ülejääk? Siis peaks ju hoopis maksu- ja tolliameti tööefektiivsusega tegelema. Kui sellist vakantsi täna ei ole (mida on piisavalt alust arvata), tuleb esmalt luua need töökohad, lisaks investeeringud väljaõppele, tarkvarale jne. Hinnanguliselt võib esialgne ühekordne kulu olla kuni 5 miljonit eurot.

Justiitsministeeriumi lubadusest võib jääda mulje, et täna on kohtutäiturid täitmatud kaanid, kes mõõdutundetult lisavad nõuetele meelevaldseid protsente. Tegelikult on kohtutäiturite tariifid seadusega kehtestatud ning säilinud samal tasemel juba viimased 10 aastat. Kuidas saaks siis riik sama teenust pakkuda ainult 25 protsendiga praegusest kulust (mis juba praegu on kohtutäiturite hinnangul liiga madal, et teha vajalikke investeeringuid ja arendusi)?

Vastus on: lihtsalt ja geniaalselt. Maksumaksja kulul. Suure osa sellest, mille täna maksab kinni võlgnik, maksaksid maksumaksjad. Sina ja mina. Solidaarselt.

Kõige selle taga terendab suurem probleem, millest tõelise mustkunstniku meisterlikkusega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida. Nimelt täitemenetluse suurest hulgast e võlgnevuste põhjustest. Justiitsministeeriumi mõjusfääri jääb vähemalt kolm tegurit, mis seda mõjutavad.

Trahvid või maksud

Mis vahe on trahvil ja maksul? Esimene peaks olema meede, mis mõjutab käitumist nõnda, et enam poleks vaja trahvi maksta. Kui kiiruseületaja saab trahvi, siis peaks olema eesmärk, et ta enam seda rikkumist ei korda ning trahvi pole vaja enam kunagi tasuda.

2019. aasta eelarvesse planeeritud trahvide summa on 16,56 miljonit eurot, mis on suurem kui kunagi varem ehk eeldus on, et inimesed rikuvad seadusi enam kui kunagi varem. Seega on trahvimine ebaõnnestunud karistusmeede ning viitab läbikukkunud karistuspoliitikale. Riik loob teadliku ebaõnnestumisega võimaluse koguda tulu riigieelarvesse ning selle kõrvalsaadus on suur täitemenetluste hulk.

Üksikud trahvid ei ole kõik justiitsministeeriumi haldusala, karistuspoliitika tervikuna küll.

Laenuhaid neelavad nõrgimaid

Täitemenetluse eranõudeid täiendavad hoogsalt kiirlaenukontorid. Ettevõtlusvabadus on põhiseaduslik hüve, ent on valdkondi ja viise, millede puhul valitsuse sekkumine on inimlik. Kiirlaene eristab pankadest väiksem kontroll laenusaaja maksevõime üle ning kõrgem laenuintress. Nõnda satuvad klientideks tihti need, kes panga jaoks on sobimatud: madalamatest sotsiaalsetest klassidest, vähem kindlustatud inimesed.

Paradoksaalselt maksavad rohkem intresse ja tihti ka trahve ja täitemenetluskulusid need, kel niigi vähe. Just nende kaitseks peaks riik tegema otsustavaid samme. Inimene enne, ettevõtlus pärast.

Vangla vorbib võlglasi

Eelnimetatud Pealinna artikli läbiv punane niit on lugu proua Lainest, kes isegi kohtutäituri abiga talle tekitatud kahju eest hüvitist ei saa. Selles loos on võlgnik kriminaalse taustaga isik, kes pärast 2004. aastal vanglast vabanemist on kohtutäituri ja politsei jaoks jäljetult kadunud. Ajakirjanik püüab süvendada muljet kohtutäiturite mugavusest ja saamatusest: selmet võlgnikku puude ja põõsaste tagant luubiga otsida, istuvad nemad soojas kontoris ja kimbutavad kättesaadavamaid võlgnikke, kes kirjadele reageerivad ja telefoni vastu võtavad.

Ent astugem korraks samm ajas tagasi. Enne kohtutäituri huviorbiiti jõudmist oli antud loo võlglane vanglas ning võlgnevused olid tal juba siis. Vanglas oldud aja jooksul on isik kindlalt kättesaadav ning tal oleks ka piisavalt aega (kuna elamine ja toit on tasuta), et tegeleda võlgade kustutamise ja kahjude heastamisega.

Vangistusseaduse kohaselt on vangistuse üks eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Sellele aitab ilmselgelt kaasa ka võlgade likvideerimine ehk vangistusaeg peaks aitama isikul täita ka kohustusi, kannatanute ja riigi ees. Ainult siis on õigustatud vangistuse kõrge kulu katmine maksumaksja rahaga.

Kurioosne on ju see, et nimetatud proua Laine pidas solidaarselt koos kõigi teiste maksumaksjatega vangistuse ajal üleval isikut, kes talle võlgu oli. Riik kasutab oma sunnijõudu selleks, et suunata isikut lunastama oma abstraktsed süüd riigi kui võimumonopoli ees, ent teeb üsna vähe, et luua võimalused isikule vangistuse ajal ja pärast seda heastada kahjusid kannatanule.

Kui miski toimib täna ebaefektiivselt, siis on see vanglasüsteem. Selles on nii ministeeriumi tippjuhid, kui kurjategijad ühel nõul. Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab vanglasüsteemi aastaraamatu eessõnas: “Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi”. Pealinna loos kirjeldatud võlgnikust kriminaal teatas kohtus: “Vabaduses ma nagunii normaalselt hakkama ei saa”.

Tundub, et ministeerium on vangistusseaduse eesmärkide täitmisele käega löönud ning püüab selle asemel lammutada toimivat täitemenetlust. Ehkki eelnimetatud kohtutäiturite ja pankrotihaldurite uuringust selgus, et need vastanud, kes olid täitemenetlusega kokku puutunud ka siis, kui seda teostas veel täitevamet, olid riigi poolt pakutud teenusega palju vähem rahul kui praegu.

Peaks olema väga tugevad argumendid, et üsna hästi toimiv süsteem uuesti asendada ebatõhusa teenusepakkumisviisiga. Võib-olla on hoopis mõistlik täitemenetluse reformist eeskuju võtta ning tõsta selle järgi ka teiste ministeeriumi haldusalasse kuuluvate valdkondade efektiivsust? Võib-olla on mõistlik uuesti avada arutelu vanglasüsteemi erastamisest, selmet taasriigistada täitemenetlus?

Julgen pakkuda, et vanglasüsteemi efektiivsust on võimalik tõsta tagasihoidlikud 25 protsenti. Efektiivsuse peamised näidikud peaksid olema kurjategijate poolt kahjude heastamise maht ning karistusjärgse korduvkuritegevuse vähenemine.

Kõigi vajalike muutuste loetlemine võtaks kolme sama pika artikli jagu ruumi, ent kõik algab visioonist ja juhtimisest. Proua Lainet ja laiemalt paljusid teisi kodanikke võib aidata mitte täitemenetluse, vaid vanglasüsteemi muutmine. Küsimus on, mis on tähtis – protsess või tulemus, riik või inimene?

Viisakus on samavõrra härrasmehe tunnus, nagu seda on julgus

– Theodore Roosevelt

Tuntud Jaapani kultuuri propageerija Kakuzo Okakura luges härrasmehe ehk gentleman’i kirjeldust ning ütles, et Jaapani kultuuris nimetataks sellist inimest valgustunuks.

Rääkides härrasmehest alustatakse tihti riietusest ning täiesti õigustatult. See paistab esimesena silma ning on mõeldamatu leida sobimatult riietatud härrasmeest. Teiseks on härrasmehe iseloomulik tunnus kooskõla välise ja sisemise, mõistuse ja tunnete, unistuste ja käitumise vahel. Laitmatu välimus ei ole üksnes sisemise küpsuse väljendus, vaid ongi see küpsus ise.

Tuntud telesarja „Downton Abbey“ ajalooline nõustaja Alastair Bruce on öelnud kuningas Edwardi aegse riietuse kohta, et väline laitmatus pidi ennekõike väljendama moraalset kindlust ja puhtust.

Kas siis härrasmees olemine tähendab ennekõike riietust? Nii see küsimus kui ka võimalik vastus „ei“ on mõlemad eksitavad. Susan Sontagi järgi on sisu ja vormi lahutamise alus kreeka (ennekõike Platoni) kunstiteooria, mis on nii kunsti kui ka laiemalt elu käsitlemisel pigem takistus kui tugi. Härrasmehe kontseptsioon on lühidalt kokkuvõetav Oscar Wilde’i lauses: „Ainult pealiskaudsed inimesed ei hinda välimuse järgi. Maailma saladus on nähtavas, mitte nähtamatus.“

Siiski on härrasmees olemise alus ja eeldus n-ö vaimne seisund. Härrasmehelikkuse juured on keskaegses rüütlikultuuris. Mõned rüütlitavad on tänaseni härrasmehe repertuaaris: näiteks kui keskaegne rüütel tõstis tervituseks ja rahumeelsete kavatsuste märgiks üles kiivri visiiri, siis see komme elab edasi kaabu kergitamises (mida loomulikult härrasmees tervitades teeb).

Rüütlite eluviis ja sellest tulenevalt paljud reeglid olid seotud sõjapidamisega. Härrasmees on säilitanud rüütellikest väärtustest selle osa, mis sobib ka rahuaega (härrasmees on olemuselt kindlasti rahumeelne) – nagu näiteks õiglus, väärikus ja au. Need üsna arhailised väärtused on härrasmehe jaoks olulisemad kui edu, staatus või heakskiit. Need väärtused väljenduvad nii härrasmehe käitumises kui ka välimuses ning ilma nendeta pole võimalik mõista ega seletada härrasmehelikke kombeid ega riietust.

Kombed teevad mehe

Teine härramehelik sisemine kvaliteet on laitmatud kombed. Ka käitumist ei ole sobilik hinnata vormi ja sisu lahususe kaudu, vaid üksnes tervikuna. Viisakus ja väljapeetus on härrasmehe vaimsed praktikad, mis jällegi peegeldavad sisemist kindlameelsust, selgust ja sügavust.

On aursaadav, et Kakuzo Okakura pidas härrasmeest valgustunuks, sest just zen-budistlikud lood aitavad hästi mõista sisemist kasvamist läbi väliste praktikate. Jaapani kultuuris püüeldakse igas tegevuses täiuslikkuse poole, olgu selleks lilleseade, võitluskunst või tee valmistamine. Täpselt sama teeb härrasmees, püüdleb nii käitumises, kui riietuses täiuslikkuse poole.

Härrasmehe vaimne praktika on igapäevane toimimine ning tema tempel on maailm. Härrasmees võib olla ükskõik millise religiooni järgija, ent nende õigsuse üle vaidlemine või teiste veenmine jäävad temast kaugele. Õigupoolest väldib härrasmees üldse vestlusi väga intiimsetel teemadel, olgu need usk või ideoloogia. Rahast või kehakaalust rääkimist peab ta lihtsalt vulgaarseks.

Millal, millest ja kuidas kõnelda, on üks olulisemaid komponente laitmatute kommete loetelus. Bulgakov kirjutab jutustuses „Koera süda“, et head lauakombed tähendavad, millist jooki millise toidu juurde rüübata ning millist vestlust sealjuures arendada. Härrasmees suudab enda seisukohti kaitsta, tõe ja õiguse eest seista, ilma alatuks või inetuks muutumata.

Head kombed on üldteada ja nende loetelu leiab igast käitumist käsitlevast õpikust. Siinkohal tasub aga rõhutada asjaolu, et heade kommetega kaasneb ka suurem vajadus oskusliku enesejuhtimise järele. Härrasmees pole ainult ja isegi ennekõike see, kes igas situatsioonis suudab rahulikuks jääda, vaid see, kes suudab meisterlikult enda emotsioone juhtida ehk tegemist on kõrgemal tasemel küpse isiksusega.

Härrasmees võib vihastuda, ent ei käitu vihahoos mõtlematult. Ka see on õigupoolest pärit rüütlite ajast: lahinguväljal võidab mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja psühholoogiliselt tugevaim, see, kes aktsepteerib oma tundeid ja oskab neid sobivalt kanaliseerida. Tänapäeval ei pruugi härrasmees treenida oma ratsut, aga tundeid küll.

Enesejuhtimise oluline osa on võimekus suhtuda maailma ja ennekõike iseendasse mõõduka ja heatahtliku huumoriga. Heade kommete juurde kuulub ka nende kompromissitus. Härrasmees ei käitu hästi vaid nendega, kes temaga hästi käituvad, vaid isegi vaenlastega.

Tõsi, härrasmees on alati valmis kaitsma nõrgemaid ning võib vajadusel selleks kasutada jõudu, ent tülinorimine, üleolek või nõrgemate kallal jõu kasutamine on härrasmehe jaoks sama tundmatu kui elu Marsil või Martini ilma oliivita.

Härrasmees kohtleb mehi härradena ja naisi daamidena, sõltumata sellest, kas nad seda on või mitte.

Alfaisa(ne)

Härrasmees ei karda vananeda, vastupidi, ta on justkui hea vein, mille kvaliteedid ajas kasvavad. Kui nooremas eas on härrasmehe fookus südamedaami leidmisel ja enda füüsilise jõuga nõrgemate kaitsmisel, siis küpsemas eas on härrasmehe voorus tarkus ja kogemus ning daamide asemel on tähelepanud suunatud järglastele.

Härrasmees on kõige paremas ja tõelisemas mõttes alfaisane. Idee, et hundikarjas on alfaisased (ja emased) pärineb 1940. aastate Šveitsi hundiuurijalt Rudolph Schenkelilt ning hiljem populariseeris seda kontseptsiooni ameeriklane L. David Mech. Mõlemad olid vaadelnud ja uurinud huntide käitumist loomaaedades ning ilmnes, et mõned isased omavad eelisõigust paaritumiseks ning nad on üldiselt agressiivsemad ja elujõulisemad.

Levinud alfaisase kujundi häda on aga tõsiasjas, et looduses ehk loomulikes tingimustes ei käitugi hundid nõnda. Richard McIntyre kirjutab, et tegelikult käituvad nn alfaisased harva selliselt nagu neid on kujutatud. Nad võivad tõesti olla väliste ründajate suhtes agressiivsed, kuid suurema osa ajast meenutavad pigem muhedat muumipapat, kes poegadega mängivad ja müravad, mitte hirmuäratavat kiskjat ja testosterooni pritsivat sugutäkku.

McIntyre järgi on igas perekonnas isa alfaisane ja ema alfaemane ning alfaisane ei erine ennekõike tohutu paljunemisvõimekuse ja agressiivsuse poolest, vaid hoolimise ja hoolitsemise poolest, mida ta enda järglaste suhtes üles näitab.

Viimaks ka välimusest

Kõige enam kirjandust ja kirjeldusi leiab härrasmehe välimuse kohta. Mitte iga raamat, mille pealkirjas on sõna „härrasmees“, ei sobi tegelikule vaimselt valgustunud härrasmehele teejuhiks.

Lihtne reegel on see, et härrasmees hoiab igas asjas klassika poole. See ei tähenda tagurlust, härramees ei püüa tagasi minevikku liikuda, vaid mineviku voorusi kaasaega tuua. Härrasmees ei järgi moodi. Ta ei ole aktivist ja moe vältimine pole poos või taotlus, vaid sadu aastaid vana riietumiskoodi järgimise paratamatu tagajärg.

Ilma otsese püüdluseta tundub härrasmees olevat: keskkonnasõbralik, kuna kannab enda riided ribadeni ja ideaalis kasvatab enda toidu ise (Itaalia härrasmehe ideaal); liberaaldemokraat (kuigi tema poliitilised vaated võivad olla hoopis midagi muud), kuna suhtub kõigisse inimestesse lugupidamise ja aupaklikkusega; ja innovaator, kuna on maailma suhtes avatud hoiakuga.

Härrasmehe välimuse juures pole peamine mida ta seljas kannab, vaid kuidas ta seda teeb. Ta võib olla dandy (rõhutatult dekoratiivne), ent mitte kunagi snoob. Ei ole midagi ebahärrasmehelikku aukukantud kampsunis, küll aga on täiesti välistatud mõne laialtlevinud riidebrändi avalik afišeerimine. Härrasmees teeb riietumise valiku kolme peamise parameetri alusel: klassika, kvaliteet ja kestvus.

Kokkuvõtvalt on härrasmees realistlik idealist, kes teab et pole täiuslik, ent ei peatu iialgi selle poole püüdlemast. •