Nii inimlikud pahed kui ka voorused on üsna universaalsed. Kui võitleme koolides kiusamisega, siis võime olla kindlad, et samadele küsimustele otsitakse vastuseid terves Euroopas ja Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Seega ei ole alati vaja jalgratast leiutada, vaid saame õppida teiste kogemustest.
Samuti on inimolemus jäänud ajas suhteliselt sarnaseks ning ammu ajahõlma kadunud tõekspidamised ja praktikad võivad mõjuda vägagi tänapäevaselt.
Eestlastena võime nimetada end põlisrahvaks oma põlisel maal. Mitte kõigil pole nii hästi läinud. Põhja-Ameerikas ja Austraalias on põlisrahvad muudetud migrantideks ning sisserännanute kultuur muutunud normkultuuriks.
Kui sajandeid püüti põliselanikke uutele normidele allutada, siis 20. sajandi teisel poolel tõdeti, et „santi kõndima ei õpeta”, veelgi enam, leiti, et „sant” ei olegi sant, vaid märksa tervem kui ravitseja ise. Teisisõnu avastati, et põlisrahvaste teadmistes on palju sellist, millest oleks ka valgel inimesel kasu. Üks selline nähtus oli taastav õigus.
Kuidas põlisrahvad konflikte lahendasid?
Põhja-Ameerika innuuiidid, Austraalia aborigeenid, Uus-Meremaa maoorid jpt on sajandeid lahendanud konflikte nõnda, et kõik asjaosalised istuvad kokku, räägivad läbi ja lepivad ära. Väikses kogukonnas on mõeldamatu, et konflikt jääks lahendamata, see nõrgestab kogukonda ja teeb ta haavatavaks.
12.−13. sajandi paiku toimub Euroopas oluline muutus – kui varem oli konflikt osapoolte (mitte indiviidide, vaid pere- või kogukondade) vaheline asi, siis äkki ilmub kolmanda osapoolena mängu riik, kes „varastab” osapooltelt konflikti. Enam ei ole kuritegu kahju tekitanu tegevus kannatanu, vaid hoopis riigi vastu. Riik on see, kes omandab karistamise ja kahju heastamise monopoli. Kui esimesega saab ta enam-vähem hakkama, siis viimasega jääb hätta.
Mida me küsime konflikti korral?
Kuskilt sealt hakkab meil arenema süükeskne lähenemine kõikidele konfliktile. Kui keegi on kellegi suhtes kurja teinud, olgu selleks koolikiusamine või tänavakaklus, on meie peamised küsimused: kas on toimunud süüline tegu? Kes on süüdi? Milline on süüle proportsionaalselt vastav karistus? Karistuskeskne mõtteviis on nii sügavalt meie maailmapilti juurdunud, et me ei kaalugi enam alternatiive.
Kui aga küsime endalt, kas süüdlase leidmine ja karistamine lahendab konflikti ja selle tekkimise põhjused, peame kurvastusega tõdema, et ei. Tihti usume, et ainus reaktsioon sellele oleks veelgi rangem karistamine (mis viitab pigem jõuetusele olukorda reguleerida).
Olgu kodus, koolis või kogukonnas – süükeskne mõtteviis on laialt levinud.
Taastava õiguse alternatiiv seisneb teistsuguses lähenemises konfliktile või, nagu taastava õiguse „vanaisa” Howard Zehr on öelnud, vaatamises läbi teistsuguste „läätsede”. Taastava õiguse rakendamise korral küsime konfliktide puhul: milline kahju on konflikti läbi tekkinud või tekitatud? Kes on kahju kannatajad? Kuidas tekkinud kahju heastada?
Tegin 2014. aastal oma doktoritööks välitöid Mikroneesia saarestikus ning omamoodi üllatav oli tõdeda, et sealseid inimesi ei huvita, kes oli ühes või teises konfliktis süüdi, vaid ainult see, kuidas tekkinud kahju heastada.
Leedus sündinud juudi rahvusest psühholoog Marshall Rosenberg lõi vägivallatu suhtlemise mudeli, mille oluline kese on vajaduste tuvastamine ja nendele vastamine. Kui konflikti puhul süüvime osapoolte vajadustesse, leiame ilmselt, et karistamine ei rahulda kellegi vajadusi. Kui koolis kiusab üks laps teist, siis kiusaja karistamine ei rahulda kiusatava vajadust turvalisusele, hoolimisele ja arvestamisele.
Kuidas koolis konflikte ennetada ja lahendada?
90-ndate alguses hakati peamiselt Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja Suurbritannias (aga ka Põhjamaades) rakendama taastava õiguse printsiipe kooli keskkonnas. Mis tähendas esmalt seda, et konfliktide puhul hakati esitama teisi küsimusi. Püüti leida konflikti tekkimise põhjusi ning leida viise, kuidas konflikti läbi tekkinud kahjusid heastada kõigile kahju kannatanud osapooltele (näiteks kiusatav, klassikaaslased, õpetaja, aga ka kiusaja).
Hiljem on liigutud veelgi enam vajaduste tuvastamise suunas ehk kui koolis on tekkinud õpilaste või õpetaja ja õpilaste (aga ka õpetajate) vahel konflikt, siis püütakse tuvastada iga asjaosalise vajadused ning leida koos lahendus, mis vastaks kõigi vajadustele.
Belinda Hopkins on töötanud aastaid Suurbritannia koolides. Algselt andis ta koolidele viieastmelise mudeli konfliktide lahendamiseks, hiljem leidis, et sellest on vähe, kui ei muutu keskkond kogu koolis. Nüüd tegeleb ta peamiselt koolis n-ö taastava keskkonna (restorative setting) loomisega.
See on ennekõike mõtteviisi muutus. See on omapärane viis vaadata inimeste erinevustest ja erinevatest vajadustest, probleemidest ja taustast tekkivate erimeelsuste ja konfliktide põhjustele ja nende lahendamisele. Küsimuse pole selles, kes on süüdi ja kuidas teda karistada, vaid milline kahju on tekkinud ja kuidas seda heastada. Selline lähenemine kaasab turvalise keskkonna loomisse kõiki osapooli, annab kõigile vastutuse ja kohustused. Koolikeskkonnas tähendab see, et turvalist ja kiusamisvaba kooli ei loo õpetaja, direktor ega lapsevanemad, vaid kõik üheskoos