Me kõik teame, et liigne tarbimine viib keskkonnakatastroofini. Samuti teame, et see, mida me kõik teame, ei pruugi alati tõsi olla. Mõelgem vaid silmnähtavale tõele, et Päike tiirleb ümber Maa. Ja siis tuli Kopernik, kes oli kas rumal või nahaalne ning seadis selle ilmse fakti kahtluse alla. Nüüd teame, et kõik eksisid ja Kopernikul oli õigus. Kas võib olla, et oleme ka nüüd eksiteel? Ma pole Kopernik, esitan vaid tagasihoidliku kahtluse selle üldtuntud tõe kohta, et liigne tarbimine on keskkonna hädade kurjajuur, ning väidan, et see on hoopis liigne tootmine.
Eneseabi, investeerimine ja tervislikkus. Annan endale muidugi aru, et nüüdisaegse «dogmaatika» jaoks on säärane loetelu hullem hereesia kui kunagi Giordano Bruno kosmoloogia katoliku kirikule. Eespool loetletud «kolmainsus» on nii «püha», et normaalne inimene neis ei kahtle. Religioonivaldkonna sõnavara pole siinkohal juhuslik. Eneseabi, investeerimine ja tervislikkus on kõik pseudorituaalid, mille puhul midagi hetkelist tuleb tuleviku õnne nimel ohverdada. Neis asjus pole midagi halba, ent kasulik on kõrvalmõjusid teadvustada. Kõik kolm kohustavad meid kasinamalt tarbima, ent suunavad tootma rohkem. Eneseabi sunnib püstitama eesmärke, mille nimel armutult tööd teha (loe: toota), investeerimine tähendab kapitali kogumist, et see toodaks uut kapitali, ning tervislikkus on mõistlik ennekõike selleks, et olla võimalikult kaua tegus (loe: tootlik). See on kiirtee katastroofini.
Väljapääs on hedonism. Ei, mitte see nartsissistlik karikatuur, mis on tont teab kelle poolt ja mis huvides kujundatud petupilt**, justkui viskaks hedonist pärast esimest suutäit oma foie gras’ prügikasti, Château Montifaud lendab teise lõuatäie järel laia kaarega järele, Savile Row’ ülikondi kuhjatakse toa nurka hallitama ja Rolls Royce Corniche lükatakse pärast 500 m läbimist tagahoovi roostetama. Hedonist ei pea tarbima hinnalisimat, ent see, mida ta söögiks-joogiks, selga või sõiduks soetab, on mõeldud naudinguks. Ja keegi ei jäta ju lemmikrooga pooleli, tavaliselt tuleb ikka puudu. Lemmikriided kantakse ribadeks, autole pannakse hellitavalt nimi ning pärandatakse veel järeltulijailegi. Hedonist tarbib rohkem, ent mitte hulga mõttes, ta tarbib lõpuni ning just teeb tema saldo positiivseks. Hedonism eeldab sisukat jõudeaega, treeningsaalis higistamise asemel naudib galeriis kunsti või teatrisaalis ooperit. Hedonist ei vaeva end liigse liigutamisega, seetõttu selle, mida ta toota suudab, sööb tinglikult ka ära, ning planeet peab üksnes tema (tihti keskmisest kogukamat) keret kandma, aga mitte prügi, mitte ületootmise jääke. Kui tahame planeedile endast puhkust anda, peame esmalt seda endale võtma. Vähem tootma ning rohkem nautima, tarbima häid asju jäägitult.
*Üks Oxfordi ülikooli keskkonnauuring soovitab lisaks ühekordsetest toodetest loobumisele keelata ka reklaami ja turunduse.
**Kaasaegses ärieetikas räägitakse juba alternatiivsest hedonismist, naudingutele suunatud tarbimisest, mille tagajärjel keskkond ei kannata.
https://leht.postimees.ee/7194148/jaanus-kangur-hedonism-paastab-planeedi
Avalik esinemine pole midagi muud kui üks suhtlemisviis ning sellega puutub rohkem või vähem kokku igaüks. Samuti nagu igaüks oskab suhelda, oskab igaüks ka esineda.
Spetsiaalse treeningu ja õppimise kaudu on võimalik enda suhtlemis- ja esinemisoskusi lihvida nõnda, et need muutuvad tõhusamaks ning nauditavamaks.
Lihtsaid juhiseid selleks leiab juba Vanast Kreekast, kus keegi retoorikaõpetaja on öelnud: «Kõneleja peab rääkima selgelt, et oleks kuuldav, seisma sirgelt, et oleks nähtav, ning vaikima, et oleks nauditav.»
Sama lihtne on silmas pidada 4 K kohasuse printsiipi. Eeldades, et avalik esinemine on sarnane igasuguse suhtlusaktiga, ning lähtudes suhtlemist käsitlevast kommunikatsiooni mudelist, saame neli põhilist tegurite rühma, mis tagavad edu igasuguse sõnavõtu puhul või ettekande esitamisel.
Esimene küsimus, mida kõneleja peaks küsima: «Kes olen mina?» Meenub anekdoot, kus komandeeringult tulnud mehe äratab keset ööd hirmunud naine ning ütleb: «Hüppa kähku aknast välja, mu mees tuleb!» Unine mees hüppab tõrkumata välja ning õhus mõtleb: «Ja kes mina siis olen?»
Ka ootamatus olukorras, kui ettevalmistamiseks on mõni minut, on kasulik endalt esimesena küsida, kes ma olen, mis on minu seos toimuva sündmusega, päevakangelasega, kõnealuse teemaga, kuulama tulnud rahvahulgaga, ning alustada enda tutvustusega. Üldjuhul ei tasu alustada vabandusega, et pole saanud ette valmistada või «mis nüüd mina!».
Iga kõneleja peamine trump on isikupärasus. Õpikust leitud nipid nähakse läbi ning need pigem õõnestavad kõneleja usaldusväärsust ja vähendavad enesekindlust. Kõneleja peaks riietuma soliidselt, ent riided on kasulik võtta enda garderoobist.
Ühel koolitusel praktilise treeningu ajal esitas oma õppekõne üks vanem proua ning tõenäoliselt eiras ta kõiki retoorika põhireegleid: vaatas maha, rääkis vaikselt, peitis käsi selja taha jne. Ent ta oli täiesti tema ise ja see oli tõeliselt nauditav.
Teine oluline tegurite rühm on kõne kohasus kas minu esitlusviis, näited, estid, riietus ja kõik muu asjasse puutuv on teemakohane. Särava naeratusega ei ole just kõige mõjusam hoiatada läheneva sõjaohu eest või lugeda ette juubilari suurepäraseid omadusi kulmu kortsutades.
Kasulik on pisut eelnevalt mõelda, kellele ma räägin. Mis rahvusest, vanusest, soost või sotsiaalsest klassist on kuulajad? Kas neil on üldisi maailmavaatelisi eelistusi, poliitilis- ühiskondlikke taotlusi, väljakujunenud hoiakuid, hinnanguid, väärtusi?
Naisõiguslaste aastakonverentsil ei pruugi olla kõige kohasem rääkida blondiinidest anekdoote ega kasutada külakokkutulekul keerulisi võõrsõnu. Küsimus pole mitte hinnangus, et auditoorium ei saa aru, vaid mõjususes.
Kasulik on kasutada ainult selliseid sõnu, este, nalju ja näiteid, mis juhivad tähelepanu peamise mõtteni ehk selleni, mida ma tahan öelda. Kõik muu, mis võib olla efektne, tõeliselt naljakas, ilus, emotsionaalne vms, ent kuidagi ei aita paremini põhisõnumit mõista, tuleks jätta kõrvale.
Kord olin loengus, kus soliidses eas ning riietuses ameerika härrasmees keset loengut äkki jala lauale toetas ning rahulikult edasi rääkis.
Kuulajad jäid ammulisui vaatama ning paari minuti jooksul oli kogu tähelepanu suunatud ootamatule estile ning räägitu läks kõrvust mööda. Kõneleja jaoks oli see kohane liigutus, ent kuulajatele mitte ning pigem takistas, kui soodustas räägitu kuulamist.
Viimane tegurite rühm hõlmab asju ja nähtusi, mida saab muuta, ja ka selliseid, mida saab ainult arvesse võtta, näiteks ruumi akustika, temperatuur, õhutus jms.
Hea esineja, nagu ka hea suhtleja, on paindlik ning suudab kiiresti orienteeruda uutes oludes.
Näiteks olles ette valmistanud tunniajase sõnavõtu ning leides ennast jääkülmast ruumist, on kasulik kiiresti teha vajalikke kärpeid, nii et peamine mõte saaks öeldud ning kuulajad jääksid terveks.
Kasulik on pidada silmas, et rohkem kui sõnad jääb meelde tunne, mis kuulates tekkis. Kui peamine mulje on pidev õhupuudus või külmetavad varbad, siis on isegi filigraanne etteaste raisku läinud. Tihti peetakse ka ruumi muutmatuks teguriks, ent paljusid ruumielemente saab liigutada. Oluline on, et esinemisruumis ei oleks juhuslikkust. Kui laval on püss, siis see peab ka pauku tegema.
Pidades silmas, et sõnavõtt oleks endale, kuulajale, kõnele ja kontekstile kohane, ning jäädes iseendaks, suudab igaüks esineda selgelt, nähtavalt ning nauditavalt.
Meile meeldib vabadus ja võrdsus. Meile meeldib, et naised saavad valida ja pükse kanda ning mehed lapsepuhkusele jääda. Igal mündil on aga kaks külge, ehkki mõnikord soovime vaid ühte neist. Koos üldise sugudevaheliste erinevuste kadumisega kipuvad hääbuma ka omadused ja väärtused, mida ühe või teise soo puhul eriti hindame. Kuhu küll kadusid härrasmehed, kes daami sisenedes krapsti püsti kargasid, möödujaile kaabut kergitasid ning kes poleks ealeski nõrgema vastu kätt tõstnud? On nad lootusetult vanadesse filmidesse ja raamatutesse kadunud? Härrasmehed pole ilmast otsa saanud!
Kuidas saavutada soovitud tulemusi tööintervjuul või mis tahes läbirääkimistel? Vanasõna ütleb, et oma särk on ihule kõige lähemal. Läbirääkimistel samuti, kirjutab koolitaja Jaanus Kangur Postimehe eriväljaandes «Teeviit».
Alusta endast ning esmalt teadvusta võimalikult täpselt oma vajadused, soovid ja eesmärgid. Tundub triviaalne, ent praktikas jääb see oluline tõde tihti piisava tähelepanuta.
Mida enam mõistad oma vajadusi ja eesmärke, seda suurem on võimalus saavutada rahuldust pakkuv tulemus, kuna mõistmisega suureneb võimekus olla paindlik oma vajaduste rahuldamise viisis.
Näiteks tööintervjuul võidakse soovitud ametikoha asemel pakkuda mõnda muud tööd või teistsuguseid töötingimusi, kui algul ootasid. Kui oled endale teadvustanud, et sinu peamine soov ja eesmärk on leida stabiilne töökoht või kindel sissetulek, saad suhtuda muutustesse paindlikult ning vahenditest või algsest ettekujutusest jäigalt kinnihoidmise asemel saavutad siiski eesmärgi.
Samuti saad oma vajadusi ja soove teades valida parima taktika. Kaks klassikalist läbirääkimiste taktikat on üle- ja alapakkumine. Esimene tähendab küsida alguses midagi, mis on teisele poolele ilmselgelt liig ning pärast mida tundub iga pakkumine mõistlik. Näiteks küsida tööintervjuul ilmselt liiga suurt palka ning pisut aja pärast leppida väiksema summaga, mis on tegelikult samuti vastuvõetav.
Teine on vastupidine taktika – alustada alguses vähesest ning kuna see tundub partnerile nii lihtne ja soodne, võib ta olla valmis hiljem ka lisa juurde andma. Näiteks küsida minimaalset põhipalka ning lisada vaikselt kokkuleppe loomise käigus muid hüvitusi, mis lõpuks annavad rahuldava summa.
Ole teadlik iseenda käitumisest
Samuti on kasulik ja oluline teada iseenda käitumist ja oma «päästikuid» läbirääkimistel. Millised võivad olla valdkonnad, millest vesteldes tunned end ebamugavalt? Millised teemad või küsimused võivad vallandada reaktsioone, mida sa ei suuda kontrollida?
Meis kõigis on sügavale alateadvusse salvestatud info selle kohta, mis tundub meie ellujäämist toetavat ja mis sellele vastu töötavat. Kõik kogemused, mis puudutavad kuidagi alateadvuse osa, kuhu on salvestatud ellujäämist ohustavad kogemused, võivad äratada meis reaktsioonid, mis ei ole mingis olukorras kohased.
Nii võib tööintervjuul varasemale vallandamise kogemusele viitamine käivitada tugeva põgenemis-, enesekaitse- või lausa ründamisreaktsiooni. Samamoodi võib toimida lõpetatud kooli mainimine, kui koolil on mingil põhjusel halb maine või vähemalt sa ise usud seda olevat. Samuti töökogemuse puudumine või mis tahes muu teema, mida sa tajud rünnakuna enda vastu.
Selle ennetamiseks on kolm olulist tegevust. Esmalt nn hingeline röntgen ehk enese adekvaatne hindamine ja analüüs. Siin aitab väike mõttemäng, püüd vaadata ennast kellegi teise silmade läbi – mida mind hästi tundvad inimesed minust arvavad, kuidas mind üldse mitte tundvad inimesed võivad mind tajuda? Kuidas minu võimalik tööandja võiks mind näha ja mida minust arvata?
Selleks on vaja kindlasti julgust, tuleb olla enda vastu aus ja võimalikult objektiivne. Who dares wins!
Teine oluline tahk on osata lugeda signaale partnerilt. Esmalt on vaja lugeda neid märke, mille abil saab luua kontakti vestluspartneriga. Kuna inimese põhivajadus on olla elus ja tunda end turvaliselt, tundub meile kõik see, mis on tuttav, arusaadav ja meile sarnanev, sümpaatse ja ohutuna.